Arvestades hariduse eelarve üldisest pidevalt kiiremat kasvu on mu esimene küsimus Tõnis Lukasele ja IRLle, kas nad toetavad nüüd astmelist tulumaksu? Kunagi aitas see vaigistada praeguse kaitseministri entusiasmi sama idee propageerimisel.
Ja kui toetavad, siis miks teevad nad seda just haridusvaenulikult – meil on ju ka kõrghariduseta jõukaid küll ja küll. Vahest kirjutame maksuvabastuse ülikooli mittelõpetamise eest tulumaksuseadusesse siis otsesõnu?
Sõltumata haridusest tunnistame kõik tõde, et hambaid on parem ravida suu kaudu. Haridusminister on juba nõus tunnistama, et “tasuta” kõrghariduse üldisest katlast rahastamine ei saa olla piiritu kiirusega kasvav, ent keeldub nimetamast asja õige nimega. Tubli pool tudengitest ju maksab kogu oma hariduse eest ise, mistõttu tasulise kõrghariduse eitamine on propagandistlik silmamoone.
Oleme haridusministriga hariduse otseteed rahastamist aastaid ausalt koos ajanud ning hariduse eelarved on ikka ja jälle kasvanud üldisest eelarvest kiiremini. Seda vaatamata isegi tõsiasjale, et gümnaasiumilõpetajate ehk siis nii kooliõpilaste kui riiklikku tuge väärivate potentsiaalsele tudengite arv on aina vähenenud. Haridusminister tajub küll, et selline tendents ei saa kulgeda lõpmatusse ning õppijate isiklik huvi ja panus rahastamises on paratamatus. Võit kõrgharidusest ju jaotub ühiskonna ja üksikisiku vahel. Kuidas levitada seda arusaama aga küsimustike ja flaierite kujul kodudesse, on kahtlemata raske valimisülesanne.
Ent kuidas aitaks see idee rahastada haridust järgmised neli aastat? Uut maksu plaanitakse ju ainult ülikooli astujatele aastate pärast. Kui sellega lepime, miks rääkida siis maksust, mitte järelmaksust?
Milline on tudengihakatise teadmine taolist paberit allkirjastades? Või ongi eesmärk kogenematud eluaegsesse ja hariduse hinnast sõltumatusse lohku tõmmata? Miks räägitakse abstraktsest protsendist abstraktsete tulevaste suurepalgaliste sissetulekust, mitte kindla numbriga arvest? Kui mitu protsenti nood suurepalgalised moodustavad, et neilt tõhus panus laekuks?
Mis maks see üldse on, mida makstakse lepingu järgi – no ei ole ju! Maksuameti poolt lepingutasude korjamist ning sissetulekute sel otstarbel monitoorimist ma ka ette ei kujuta. Või on selline osakond haridusministeeriumis loomisel? Idee üks ettekääne on kuuldavasti välismaale siirdujate riigi jaoks kaotsi minev panus – palju õnne on neile sel juhul soovida vaja lepingupartnerite püüdmisel.
Tegelikult on nii riigil kui tudengil vaja ettekujutust, mida haridus tegelikult maksab ja kuidas katta selle kulusid. Lootus, et saaksime kõrghariduse riiklikult rahastatud ilma talle juurdepääsu kardinaalselt vähendamata, on lapsik. Lapsik on ka aina uute eufemismide otsimine juba ammu toimivale õppemaksule.
Kui süsteemi kohendada tahame, saab tõe üles tunnistada ja öelda, et lisaraha on realistlik vaid laiema maksubaasi korral – õppemaks võiks olla jaotatud tudengite vahel ühtlasemalt ja olla mõõdukam osaline rahastus riigi panuse kõrval. Nii saaks hariduse kui hüve eest maksmine kasusaajate, haritu ja ühiskonna, vahel praegusest õiglasemalt jaotatud.