Vene keeles on üks väljend, mille tõlkes võiks kokku võtta tõdemusena, et lõhkuda on palju lihtsam kui ehitada. Viimati EPLis lammutusüleskutseid esitanud keskerakondlasest Viktor Trasbergil on olemas ideoloogiline seisukoht, mida ta valikuliselt fakte esitades ja kõiki tema seisukohti mittetoetavaid argumente kõrvale jättes kaitseb. Paraku tähendab see, et arengute objektiivse kirjeldamise asemel on majandusõppejõu loost kujunenud algallikatega manipuleerimise toel esitatav maailmavaateline propagandajutt.
Ega selles olekski midagi taunitavat, kui maailmavaatelist analüüsi ei esitataks teadusliku tõe pähe. Kahjuks on V. Trasebrg läinud aga just seda viimast teed. Minagi kuulun nende hulka, kes tulihigeliselt toetavad ülikoolide potentsiaali suuremat kaasamist ühiskondlikku debatti. Kuid. Teaduse segamini ajamine maailmavaatega, viimase propageerimiseks andmetega manipuleerimine ei saa olla aktsepteeritav. See õõnestab ülikooli ja paraku ka teadlaste usaldusväärsust tervikuna.
Vaatame nüüd fakte, mis V. Trasbergi käsitluses on millegipärast tähelepanuta jäänud või mille kohta on esitatud tegelikkusele vastupidiseid väiteid.
On fakt, et kriisi ajal välditi Euroopas majanduse arengu ja tööhõive huvides tulu- ja tööjõumaksude tõstmist. Käibemaksu tõsteti erinevalt V. Trasbergi artiklis kõlanud valeväitest mitmes riigis (Euroopa Komisjoni kodulehel alates 6. oktoobrist avalikult kättesaadava Taxud’i ja Ecfini analüüsi kohaselt näiteks Lätis, Leedus, Portugalis, Ungaris, Kreekas, Hispaanias) ja kaotati palju maksuerandeid. Soome tõstis käibemaksu protsendi võrra ja on plaanimas taas kaheprotsendilist tõusu, sest riigi võlad ootavad maksmist.
Kaudsete maksude eelistamine tööjõumaksudele on euroopalik trend
Üldine lähenemine Euroopa Liidu riikide maksupoliitikas on, et kaudsete maksude osakaal on maksubaasis kasvanud (vt. Taxaud’i, Ecfini analüüs, Eurostat, ELi liikmesriikide statistikaametid). Majanduse ja tööturu huvides on ELi riigid kriisiajal pidanud mõistlikuks just tööjõumaksude tõusu vältimist ja tarbimis-, ning keskkonnamaksude tõstmist. Käibemaksumäära kriisiaegne vähendamine, mida V. Trasberg oma kirjutises väidab olevat paljude riikide praktika, on Euroopa Komisjoni analüüsi järgi olnud aga ekstreemselt harukordne (ja ka nendel harvadel näidetel ajutine – nagu Suur-Britannias, või üksikutele erandsektoritele suunatud – nagu Belgias ja Prantsusmaal).
Astmeliselt kasvav tulumaks, millest Keskerakond unistab sünnist saadik ja mille apologeet on ka Trasberg, tähendab tegelikkuses astmelist allakäiku. Ühetaoline tulumaks koos maksuvaba miinimumiga on majandust rohkem stabiliseeriv kui astmeliselt kasvav tulumaks. Maksuvaba piiri korral nagu Eestis, on selle progresseeruv positiivne mõju madalapalgalistele palju suurem, kui astmelise tulumaksuga maksustamise puhul. Just madalapalgalised kannatavad kriisis aga reeglina rohkem. Tänu maksuvabale miinumumile säästavad maksud kriisi korral just nende tulusid enam. Ka toosama Ecfin’i ja Taxud’i analüüs toob Eesti süsteemi eraldi välja ning märgib selle majandust stabiliseerivat mõju.
Eesti maksukoormus langeb
Ja lõpetuseks. Eesti mudel on midagi, millest räägitakse Euroopa Liidus toimuvatel rahandus- ja majandusteemalistel kohtumistel viimasel ajal järjest sagedamini. Räägitakse tunnustavalt. Eeskujukstoovalt. Meie suutlikust juhtida riik majanduskriisist välja nii, et riigi võlakoormus on endiselt ELi väikseim ning defitsiit kahanev, imetletakse. Ja natuke ka kadestatakse. Milles see Eesti mudel seisneb?
Korras ja ranges makrotasandis. Soodsas ja lihtsas mikrotasandis. Ühetaolises, väheste eranditega, lihtsas ja läbipaistvas maksusüsteemis, mida on suudetud kriisivälisel ajal hoida stabiilsena.
Eesti mudel seisneb selles, et kui enamik ELi riike kasvatasid kriisiaegadel massiivselt oma võlakoormust, siis Eesti tuli toime kulude kokkutõmbamisega. Kui võlakoormuse kasvu käes ägavad riigid on paratamatult õige pea fakti ees, et makse tuleb tõstma hakata, sest võlg nõuab tagasimaksmist, siis Eestis kahaneb maksukoormus juba järgmisel aastal 0,6% SKPst. Kui hiiglaslike võlgadega riikides tuleb juba praegu suunata riigivõla intresside tasumiseks kuni 5% SKPst aastas (mis Eestis teeks üle 10 miljardi krooni aastas), siis Eesti on juhitud kriisist välja nii, et meil sellist koormat õlgadel ei ole. Meil on järgmisel aastal tänu sellele võimalik hoopis suurendada 16% võrra investeeringuid. Need omakorda tähendavad aga puhtalt Eesti töökohtade loomise ja säilimise toetamist.
Eesti mudelit tuleb kohendada soodsamaks just selle nurga alt, mis puudutab tööjõumaksude vähendamist. Selle lõhkumine oleks aga piltlikult öeldes kuritegu Eesti majanduse suhtes.