Osalusdemokraatia ajalugu on päris pikk. Ateena keskväljakul langetasid otsuseid kodanikud ise: vahendajaid-poliitikuid ei olnud, hääletada sai iga mees (naistega olid lood keerulisemad). Paljud arvavad, et see oligi tõeline demokraatia ehk rahva võim.
Levinud on ka arvamus, et just osalusdemokraatia sai kreeklastele saatuslikuks. Väikses linnas toimis see hästi, kuid kiiresti kasvav impeerium varises kokku kommunikatsiooniprobleemide tõttu. Rahvas sai targalt otsustada, kus võiks uue turu avada, kuid näiteks välispoliitilise strateegia või maksuprobleemidega ei saanud inimesed nii hästi hakkama.
Osalusdemokraatia õppetunnid
Tõepoolest, mis juhtuks siis, kui praegu saaks rahvas otsustada ja hääletamisel oleks näiteks maksude suurus? Mis oleks optimaalne maksukoormus, millega keskmine Eesti elanik rahul oleks? Sisetunne ütleb, et see võiks olla null protsenti ja et selline riik väga jätkusuutlik ei oleks. Siit tekib oluline küsimus: kas tavaline inimene suudab ohverdada lühiajalist kasu strateegilise võidu nimel?
Jean-Jacques Rousseau väitis, et kui eksisteeriks jumalate rahvas, oleks nende riik kindlasti demokraatlik, paraku ei sobi nii üllas valitsemise viis tavalistele inimestele. See seisukoht on eriti huvitav, kuna tsitaat pärineb tema “Ühiskonna leppest” – raamatust, kus on kirjeldatud nüüdisaegse osalusdemokraatia printsiibid.
Tegemist on üsna vastuolulise teemaga, nii et milleks meil üldse osalusdemokraatia? Kas inimkond on selleks valmis?
Vaatame, milline on ülejäänud riikide kogemus. Šveits korraldab igal aastal mitukümmend referendumit. Kas seal võidutsevad äärmuslikud või populistlikud otsused? Ei. Enamik referendumitest lõppes valitsuse ettepanekute toetamisega. Põhjus on ilmselt selles, et osalusdemokraatia kaudu õpib võim rahva vajadustest paremini aru saama.
Paljude riikide mureks on langev valijate aktiivsus. Šveits on siin erand: kui rahvas tunneb, et poliitilised otsused on läbipaistvad ja nemad saavad otsuste langetamisel kaasa rääkida, on põhjust hääletamisel osaleda.
Uus-Meremaal saab rahvas lausa seadusi kirjutada, need pannakse internetti ja igaüks võib teksti redigeerida. Lõplik tekst peab muidugi saama parlamendi kinnituse.
Tundub, et kuritarvitamise oht on päris suur, kuid reaalselt on tulemuseks seadused, mis on kvaliteetsemad kui rahvasaadikute tehtud. Midagi unikaalset siin ei ole: Wikipedia artiklid, mille on kirjutanud tavainimesed, sisaldavad kolm korda vähem vigu kui Britannica artiklid. Kuigi Britannicat teevad eksperdid.
Eesti olukord
Eestis on olemas nii seaduslikud kui tehnilised osalusdemokraatia elemendid. Riigikogu saab algatada referendumi (kord on seda tehtudki: Euroopa Liiduga liitumise puhul), rahvas saab ühe protsendi omavalitsuse elanike allkirjadega viia seaduse eelnõu volikokku (ma ei ole kindel, kuid kahtlustan, et seda pole veel kordagi juhtunud). Samuti oli meil TOM.ee (Täna Otsustan Mina) – keskkond, mis suri küll loomulikku surma, ja selle järglane Osale.ee, mida ilmselt ootab samasugune kurb saatus.
Tundub, et kuigi mõni mosaiigitükike on paigas, ei piisa sellest tervikpildi loomiseks. Toimub väga selge rahva võõrandumine poliitikast. Kui 20 aastat tagasi kujutati poliitikuid kangelastena, siis praegu on nad kahtlased tüübid, kelle majoneesitšekke maksab kinni Eesti rahvas. Ja probleem ei ole majoneesis, vaid selles, et rahval ei ole lihtne poliitiliste otsuste tegemisel kaasa rääkida.
Peame tunnistama, et Eestist ei ole saanud osalusdemokraatia eeskuju, kuid rong ei ole veel läinud. Lähiajal peame uuesti käsile võtma e-riigi projektid, mis on mõeldud rahva arvamuse avaldamiseks. Kui Osale.ee ei toimi, ei pruugi probleem olla ühiskonnas, kes seda ei vaja. Tõenäoline, et toode ei ole küllalt hea.
Ometi on Osale.ee projektile mõistlik anda teine võimalus igal juhul. Kui riik näeb, et kodanikud on osalusdemokraatiast huvitatud, küll siis muutub see jälle riigi prioriteediks.
Praegu on meil rohkem valikut kui kümme aastat tagasi: ID-kaardi kasutajate arv on suur ja väga paljud oskavad seda lõpuks reaalselt kasutada.
Oluline on erasektori panus. Garage48-l valminud projektid on tihti kvaliteetsemad kui riigi tellitud. Üks näide on Meieraha.eu, mis annab arusaadava ülevaate Eesti riigi eelarve kohta. Riik pole sellega hakkama saanud, Garage’i meeskond teostas projekti ühe nädalavahetusega. Võimalik, et järgmine (ja esimene edukas) osalusdemokraatia start-up tuleb hoopis erasektorist.
Üleriigiline initsiatiiv, nagu “Teeme ära!” või Arengufondi korraldatud “Eesti 2018”, näitab, et rahvas on koostööks valmis. Nüüd on aeg võimaldada koostööd riiklikul tasemel – osalusdemokraatia kaudu.