Vanaemaks saamise tunnet ma sõnadega seletada ei suuda. Küll aga jõudis mulle pärale, et Eesti elus ongi saabumas uus ajajärk.
Meil on peale kasvamas juba teine põlvkond, kes on elanud oma teadliku elu vabas Eestis. Need on inimesed, keda ei kammitse nostalgia – ei Eesti ega nõukogude aja järele, inimesed, keda ei kummita üleminekuaegsed raputused. Need on põlvkonnad, kes asuvad meie riiki juhtima ja elu korraldama kiiremini, kui me arvatagi oskame.
Heaoluühiskond tekitab ükskõiksust
Eesti vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel ei arva ma sugugi, et uus põlvkond on parem või halvem, selgema või tuhmima silmavaatega, vähem silmakirjalik või salakavalam kui on olnud eelnevad – emad, isad ja vanavanemad. Kõige keerukam noortele tegijatele on pigem see, et nende eneste läbikatsumised, mis tulevad niikuinii, on vaja ära tunda. Need katsumised on pigem ees ega pruugi olla sugugi lihtsamad, kui olid meil.
Totalitaarne režiim toob hea ja kurja inimeses selgelt esile. Heaoluühiskond seda ei tee. Erinevalt kolmekümne aasta tagusest ajast on nüüd palju raskem taibata, kes on kes, mis teda motiveerib ja miks ta teeb just seda, mida ta teeb.
Heaoluühiskond eeldab sügavat sallivust. Ent selle taha saab peita ka ükskõiksust, enesekesksust, mis riigi pikaajaliste eesmärkide, sealhulgas rahvuse säilimise täitumisele kaasa ei aita.
Kuidas ma julgen nii väita? Euroopa, kuid ka ülejäänud heal järjel maailma – näiteks Jaapani – vananemine on tekitanud meis tunde, nagu valdaks selline probleem kogu maailma. Tegelikult kasvab maailma rahvastik igal aastal hüppeliselt ning nooreneb. Aafrikas ja Aasias sünnib väga-väga palju lapsi. Euroopa, Jaapani ja Eesti väljasuremise korral maailm tühjaks ei jää. Meie peame küsima, millise mõtteviisi võtavad omaks meie lapsed. Nemad ei pea vabadust kätte võitlema, nemad peavad seda vabadust säilitama. Emotsionaalselt on see aga palju raskem.
Eesmärke on palju raskem seada
Ameerikas on kasutusel kõnekäänd: rikkaks on raske saada, kuid veel raskem on rikkaks jääda! Vaba Eesti põlvkondade väljakutse seisneb selles, kuidas rikkaks jääda. Vaimselt! Kuidas säilitada 20 aastaga väljavõidetut?
Muidugi peab minema maailma avastama. Kuid sageli juhtub – mis üksiku inimese seisukohast on suurepärane -, et maailm avastab ka meid. Muidugi peab rühkima karjääriredelil ülespoole. Kuid sageli jääb karjääri taha maha sügavik, millest enam üle ei astu – sündimata lapsed, kaugeks jäänud kodumaa.
Lähiaastakümnetel võtavad laulva revolutsiooni lapsed Eesti elu üle. Nende mõtteviis on uus – globaalne ja palju rohkem linnastunud kui meil, eelkäijatel.
Neil, minu laste ja lastelaste põlvkonnal, on palju eeliseid. Kuid kellele on rohkem antud, neilt ka nõutakse rohkem. Nemad ei pea saavutama pelgalt ühte võitu – nagu meie saavutasime nõukogude korra langemise. Nad peavad suutma juhtida protsessi, millel on palju vähem selgeid sihte ja hoopis rohkem osalisi (nt Euroopa Liit): on lihtsalt elu, mis peab tagama rahvuse jätkusuutlikkuse.
Uued, vaba Eesti põlvkonnad peavad esmalt avastama, kes on kes, ja leppima kokku, millised on ühised sihid. Kes elavad Eestis 50 aasta pärast? Mis keelt nad räägivad? Kus asub Eesti Euroopas? Milline on meie rahva roll? Siin – Eestis. Ja maailmas.