Eelmisel nädalal hakati taas rääkima, et Eestis on liiga palju ametnikke ning sellele järgnes üleskutse asuda ametnikke koondama. On siis õhem riik tõepoolest jäänud ametnike arvu taha?
Siiani olen olnud tööl erasektoris ja seetõttu puutunud ametnikega kokku nii-öelda teiselt poolt lauda. Kuigi kokkupuuteid on olnud erinevate ametnikega alates veeteede ametist kuni ravimiametini välja, rääkimata erinevate ministeeriumide ametnikest, siis kõige igapäevasemalt sain näha konkurentsiameti ametnike tööd. Loomulikult tuli ette mittemõistmisi, mis põhinesid ettevõtjate tegevuse vähesel tunnetamisel, ning muid arusaamatusi ja vigu, kuid kindlasti ei saa ametnikele ette heita, et nad oleksid oma tööd pealiskaudselt või halvasti teinud.
Pigem vastupidi. Kohati imestasin, kuivõrd väikese seltskonnaga tuli hakkama saada niivõrd suure hulga juhtumite menetlemisega. Samal ajal ladus aga riik erinevate seadustega muudkui omalt poolt järelevalve kohustusi peale ja suurendas töö hulka, jättes ametnike arvu samaks. Mitte kuidagi ei oleks ette kujutanud, et selle töö hulga oleks ära saanud teha veel väiksema arvu inimestega. Oma praeguses ametis näen ametnikke, kes teevad oma tööd vaikselt ja peaaegu nähtamatult, kuid tänu nende tehtud ettevalmistustele saavad poliitikud särada erinevate algatustega.
Kõikides töökohtades on isikuid, kes ei tule oma tööga toime või kes töötavad liiga aeglaselt ja saaks olla oma töös tõhusamad. Kuid selliseid inimesi on igal pool, sõltumata omandivormist, seega üldistused ei ole kohased. Võib ju väita, et ebatõhusate ametnike ülalpidamise maksab maksumaksja kinni ja seetõttu peaksime olema rangemad, kuid ka ametkondades kehtib isikuomaduste ühtlase jaotuvuse printsiip – seega lõpuni ideaalset kooslust ei ole võimalik kuskil tekitada.
Ei maksa ka unustada, et needsamad ametnikud elasid majanduskriisi tingimustes nurisemata üle riigi eelarvekärped ja palga vähendamised. Mis omakorda tähendas, et olemasoleva tööhulga pidi ära tegema väiksema hulga ametnikega.
Ei ole harvad korrad, kus ametnikest üritatakse teha vaenlase kuju, kes on piduriks kõigele heale. Kuid samas peab silmas pidama, et demokraatia ei ole ainult poliitiliste vaidluste ja arutelude koht, vaid see on ka valitsemine ning valitsemiseks on vaja häid ametnikke.
Olen pidevalt rõhutanud, et riik ei tohi olla kuri, vaid peaks olema inimeste ja ettevõtete suhtes lahke ja lugupidav. Kuid riiki esindaval ametnikul on raske olla lahke ja lugupidav, kui tema töökoormus on liialt suur ja ta on seetõttu pideva pinge all. Kui ühelt poolt surub peale tähtaeg ja teeb etteheiteid ülemus ning teiselt poolt nõuab vastuseid inimene, kellele tema asi on ainus ja kordumatu ning kes seetõttu ei mõista, et ametnikul on laual terve virn sama kaaluga lahendusi ootavaid küsimusi teiste kodanike poolt. Kiirustamise ja surve tõttu tekivad töösse vead ja suureneb kodanike rahulolematus.
Nõus, et õhuke riik tähendab väiksemat bürokraatiat ja tõhusamalt toimivat riiki, aga küsimus ei ole minu hinnangul mitte inimeste arvus, vaid regulatsioonide mahukuses. Mida rohkem reegleid ja riigi poolt erinevatele ametiasutustele pandud kohustusi, seda enam kulub kõigil aega nende järgimiseks. Minu arvates ei tuleks mitte minna inimeste kallale, vaid hoopis teha põhjalik riigi valitsemise audit küsimuses, kas kõiki erinevate seaduste ja määrustega seotud regulatsioone ja piiranguid ikka on vaja või on need reeglid elule jalgu jäänud ja takistavad inimeste ja ettevõtete tavapärast toimimist ning suurendavad ametnike koormust. Sest lõppude lõpuks on riik ikkagi loodud inimese, mitte inimene riigi jaoks.