Keskmise eluea pikenemine võimaldab ulatuslikku mõtteviisi muutust, kirjutab riigikogu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas.
Kõikjal Euroopas räägitakse sellest, et praegused pensionisüsteemid ja sotsiaalkindlustuse süsteemid on riikidele kulukad ja nende ülalpidamine muutub üha keerulisemaks, kuna tööl käivaid inimesi, kelle pealt makstakse makse, on võrreldes ülalpeetavatega järjest vähem. Riigikontrolli 2010. aasta aruande järgi suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal praeguselt 17 protsendilt aastaks 2025 ligi 22 protsendile. Kuivõrd töökäte vähenemine mõjutab peale sotsiaalsüsteemide otseselt ka majanduse konkurentsivõimet, ei otsita lahendust mitte pensionisüsteemide ärakaotamises, vaid eelkõige töötavate inimeste arvu suurendamises.
Kust neid inimesi leida? Nn vana Euroopa on eksperimenteerinud sisserändajate arvu suurendamisega, mis on omakorda kaasa toonud uued probleemid, ja praegu leitakse, et töötajate arvu peaks suurendama eelkõige olemasoleva elanikkonna arvelt.
Nimetatakse kolm kategooriat, keda peaks tööhõives paremini ära kasutama: noored, naised ja eakad. Noorte tööhõive küsimused on eelkõige hariduspoliitika küsimused. Naiste tööhõive on meil üks Euroopa kõrgemaid, peamiselt seisneb naiste tööhõive suurendamine paremas pereelu ja töö ühildamises. Üks võimalus võiks peituda eakate ulatuslikumas ja paremas rakendamises.
Hiina vanasõna ütleb, et õnn on see, kui sul on midagi teha, kedagi armastada ja midagi oodata. Inimesed elavad järjest kauem täisväärtuslikku elu. Augustis avaldatud inimarengu aruande järgi näitab oodatav keskmine eluiga Eestis nagu teisteski Euroopa riikides kasvutrendi. Sellest olulisem näitaja on aga tervena elatud aastate arv, mis on samuti iga aastaga kasvanud.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei taha inimesed enamasti jääda lihtsalt koju ja ühiskonnaelu tegemistest kõrvale, vaid tahavad ennast tunda vajalikuna. Mida rohkem tegemist, seda tervemad ja õnnelikumad inimesed üldjuhul on.
Sotsiaalministeeriumi uuringu järgi oli töötavate pensionäride enda hinnang oma tervisele hea või väga hea ligi 40 protsendil ja halvaks või väga halvaks hindas oma tervist ainult seitse protsenti küsitletutest. Mittetöötavatest pensioniealistest hindas oma tervist heaks või väga heaks vaid ligi 20 protsenti, samas kui halvaks või väga halvaks luges seda üle 30 protsendi.
Kuidas eakaid rakendada? Kuidas paremini ära kasutada nende kogemust ja teadmisi? Millistel tegevusaladel võiks eakatest enam kasu olla? Kas saaks kuidagi lihtsustada eakate tööhõivet? Mis on peamised probleemid, mis eakate tööhõivega kaasnevad? Need on küsimused, millele riigikogu majanduskomisjon ühisistungil sotsiaalkomisjoniga vastuseid püüdis leida. Ilmnes mitu kohta, kus oleks võimalik olukorda parandada.
Esiteks, elukestva õppe suurem propageerimine ja rakendamine tegelikkuses. Sageli on vanemaealine kogu elu töötanud ühel tegevusalal ja töötuks jäädes on tal seetõttu keerulisem ümber õppida ning alustada täiesti uuel tegevusalal. Kui aga enesetäiendamisega tegeleda järjepidevalt, juba töö kõrvalt, on uusi alasid õppida tunduvalt kergem.
Kindlasti peab õpetamise puhul arvestama vanemaealiste iseärasusi ja paremini saab seda teha eraldi eakate õppegruppe moodustades. Ega õppimisest tänapäeva maailmas keegi ei pääse, sest ka tavalised teenused uuenevad pidevalt, järjest rohkem on igapäevaste teenuste tarbimiseks vaja osata kasutada arvutit ja internetti, üha rohkem on igasugu salasõnu ja -koode, mida tuleb meeles pidada. Õppimine mis tahes eas on seetõttu pigem reegel kui erand.
Teiseks, tuleks kaaluda eakate paindlikumat rakendamist tööhõives. Tegemist on väga heterogeense grupiga – erinevad oskused, tervis ja haridustase –, seega tuleks muredele läheneda individuaalselt. Kuid eelkõige saaks eakaid rohkem rakendada, pakkudes neile paindlikke töövorme: osaajaga töötamist, kaugtööd ja paindlikke tööaegu. Ka töötingimustes võiks eakate puhul arvestada nende tervislikku seisundit. Ega me ei pea siin jalgratast leiutama, sest teistest riikidest on tuua positiivseid näiteid, kuidas seda teha.
Kolmandaks on väga oluline ka suhtumise muutumine. Ühest küljest peaksime eakate töökogemust, tööeetikat ja -harjumusi rohkem hindama ning neis lisaväärtust leidma. On vaja murda paljude ettevõtete juhtide suhtumist, justkui oleks noorem töötaja automaatselt parem. Selline arvamus tekitab vanemates töötajatest närvilisust ja ebakindlust tuleviku suhtes, mis ühtlasi võib halvendada meeleolu ja vähendada töösoovi. Ettevõtted võidavad eakate töölevõtmisel endale lojaalsed töötajad, kes sageli on parema tööeetikaga ja kohusetundlikumad kui nooremad, kes professor Marju Lauristini sõnutsi on rohkem orienteeritud edule ja lõbutsemisele.
Teisest küljest peaksid eakad ise vabanema arusaamast, justkui oldaks teatud vanusest alates millegi uue õppimiseks või tegemiseks juba liiga vana. Kui ise end vanaks pead, peavad sind vanaks ka teised. Kui tegutsed samadel aladel, kus nooremad, siis saad osa nende nooruslikust energiast. Elust aktiivselt osa võttes oledki osake maailmast, kellega arvestatakse, mitte eraldatud koirohu järele lõhnavasse vanasse riidekappi.
Meil peres on nali, et nooruse piir jookseb sealt, kui vanad on parasjagu meie vanemad. Näiteks praegu on kõik alla 64-aastased veel äärmiselt noored ja tegusad inimesed.
Samas, eks vanemaealised peavad mõistma, et elame karmis konkurentsimaailmas ja otseselt kellelegi töö juures lihtsalt vanuse eest midagi ei kingita. See tähendab, et eakad peavad olema valmis konkureerima noorematega, kasutades ära oma eeliseid, mis tulevad suuremast töö- ja elukogemusest. Ja siin on võitlusvõime tugevdamiseks ümber- ja täiendusõpe nende endi huvides ja eluliselt tähtis.
Ühiskond koosneb nii vanadest kui ka noortest ja selle paremaks toimimiseks on kõikide panus võrdselt vajalik. Ja ei maksa unustada, et vanematel inimestel on noorte ees üks oluline eelis: vanad on olnud noored, samas kui noored pole kunagi olnud vanad.