Põhiseaduskomisjoni ettekanne Riigikogus 27.10.2011
Austatud juhataja,
Lugupeetud kolleegid,
Väga austatud aruande koostajad ja esitajad
Õigete otsuste ja neist lähtuva edu eeldus ja alus on põhjalik ja adekvaatne informatsioon, eneseanalüüs ja olukorra hinnang. Sellest tulenevalt on Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011 erakordselt väärtuslik ettevõtmine ja -dokument. Meil, otsuste tegijatel, on kõik põhjused tänada ja tunnustada EIA koostajaid. See on silmapaistev teaduslik ja praktiliselt kasulik töö.
Põhiseaduskomisjonil, koos sotsiaalkomisjoniga, oli meeldiv võimalus kuulata EIA koostajaid ja nende esindajaid oma 18. oktoobri istungil. Komisjoni ees olid selgitusi jagamas EIA peatoimetaja professor Marju Lauristin, Arengufondi esindaja Raivo Vare ja Eesti Koostöökogu juhatuse esimees Peep Mühls. Komisjon leidis aruande ja seal tehtud analüüsi ning järeldused väärtuslikuks enesepeegelduseks ning kasulikuks abivahendiks edasistele sihiseadmistele. On meeldiv tõdeda, et Aruanne on siiski sotsioloogide ja ühiskonnateadlaste analüüs ja nägemus ning mitte riikliku poliitika programm.
Uurimus on mahukas ja teemaderikas. Sestap ei olnud võimalik komisjonide ühiskuulamisel, ega siinses lühikeses kaasettekandes puudutada kõiki selle külgi ja valdkondi.
Töö metoodika osas tuleb siiski eraldi esile tuua selle võrdlevust. Antud juhul võrdlust meie teiste Balti saatusekaaslastega, kuid mitte ainult. See on õige ja tarvilik, sest võrrelda saab võrreldavaid, sarnases olukorras olijaid. On südantsoojendav tõdeda, et meie Eesti ei paista selles võrdluses just halb välja. Ma ei saa üle kiusatusest refereerida ka Marju Lauristini kokkuvõttes toodud Economisti hinnangut Balti riikidele – “Hüvasti “Ida-Euroopa”, tere tulemast “uude Põhjalasse”. Eesti koht maailma teiste riikidega võrrelduna inimarengu indeksi põhjal on 34. See tähendab kuulumist väga kõrgelt arenenud riikide hulka. Ja see on midagi, mida Eestile hädakraaksujad kindlasti näha ja teada ei taha.
Kuid, meeldiv enesehinnangu soojendamine ei tohiks meid eksitada – tehtud on palju, kuid teha on veel küll ja küll. Meil pole põhjust Balti liiga võitmisest väga õhku täis minna. Ja siin tuleb öelda, et EIA on meil edasiliikumiseks kasulikuks abimeheks.
Nagu mõned klassikud on öelnud – küsimus ei ole selles, kuidas maailma seletada, vaid selles, kuidas seda muuta. Meie õnn ja õnnetus samal ajal on meie geopoliitiline asukoht ja rahvaarvu suurus. Ühest küljest olla rikka, stabiilse arenenud Põhjala külje all, on andnud meile, eriti läbi EL kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumise põhimõtte, väga soodsa arengukeskkonna. Samas on see moment frustreerinud meid elatustasemete võrdluses ning tööjõu väljavoolamise osas, tõstes murepilvi meie jätkusuutlikkuse suhtes. Teisest küljest hoiab halb ajalooline kogemus idanaabriga meid kulutuste ja probleemide kütkes, mida paljudel teistel riikidel ei ole.
Oma asukohast me ei pääse, seega jääb üle võtta sellest maksimum kasulikku, ja siin on, mida üle võtta ja ära kasutada. Ning, tähtis on ka mitte näha kõike negatiivses valguses. Tänases igapäevaelus ja -poliitikas domineerib lõputu kriisist ja kestlikkusest halamine, mida meedia heal meelel võimendab, samas kui me oleme oma lähisajaloos tulnud läbi kahest tõelisest olla või mitte olla olukorrast – II ilmasõja ajal ja järel ning 80ndate lõpus ja 90ndate alul. Siis oli raske, olime piirsituatsioonis, täna on ebamugavused ja probleemid.
Tuleb osundada, et kuritegevuse ohjeldamises, demokraatia toimimises, õiguste ja vabaduste kaitses, sündimuses, tervishoiuteenuste tagamises, kodanikühiskonna arengus, vähemuste lõimumises, võitluses korruptsiooniga, sotsiaalses turvalisuses ja majanduslikus toimetulekus on eesti inimesed positiivsemad kui meie Balti naabrid. Sotsiaalne optimism on kõrgem, ometi hala hädast ja viletsusest on tihti domineeriv.
Et meie inimeste rahulolu oma eluga oleks veelgi suurem, on ilmselt õige EIA soovitus viia meie sotsiaalsüsteem rohkem vajadustepõhiseks. See võimaldaks jõudmise igaüheni ning saavutada seeläbi suuremat rahul- ja õiglustunnet, vähendada pingeid ja kontraste ühiskonnas, ka võõrandumist oma riigist ning teisalt optimaalsemat riigiressursside jaotust.
Aruande autorid toovad analüüsis selgelt välja, et Eesti majandus ja ühiskond on olnud edukam ka sellepärast, et ta on olnud oma konstruktsioonilt avatum ja liberaalsem. Tuleb nõustuda EIA järeldusega ka selles, et Eesti on olnud paljudes asjades järjekindlam ja stabiilsem, sh on konsolideerinud pankasid, erakondade süsteem, olnud majanduses avatud ja maksupoliitikas lihtne, läbipaistev, järjekindel ja seeläbi ka atraktiivne. Eesti on makromajanduslikult määratud olema rahvusvaheline. Eesti on järginud põhiseadusliku korra ja riigivalitsemise stabiilsust. See kõik on hea ja õige, kuid peame olema tähelepanelikud, et stabiilsus ei muutuks jäigastumiseks, klammerdumiseks.
Ja siit jõuame ehk ühe olulisema järelduseni EIA-s – nimelt, veel on avatud “võimaluste aken” ja meil on kasutada usaldusressurssi, et viia üleminekuperiood lõpuni ning teha veel mõned vajalikud reformid, viia pooleli olevad reformid lõpuni või ette võtta juba tehtud reformide parandused. Ja siin ei pea silmas pidama mitte ainult sotsiaalsüsteemi reforme, vaid ka reforme hariduses, avalikus sektoris laiemalt, sh halduses ning seda valdkonda katvas avalikus õiguses kuni põhiseaduseni välja. Arenenud, stabiilse ja enesekindla rahvana ei tohiks meil olla tabusid rääkida, ka kriitiliselt, kõigest, mis meie elu puudutab ja arengudünaamikat segab või häirib. Sealhulgas võime küsida ka, kas mitmed hoiakud ja poliitikad, mis olid täiesti õiged ja asjakohased riikluse taastamise algfaasis on valiidsed ka täna, uues olukorras.
Rahva reformisuutlikkus, ka reformitaluvus ei ole igavene ja igikestev. See on imekspandav, kui suure taluvusega on Eesti rahvas olnud. Ja siinkohal sügav kummardus Eesti rahvale. Endaga rahulolevas stabiilses läänes midagi taolist sellises lühikeses ajalõigus võimalik ei oleks olnud. EIA-s tuuakse esile, et meil, riigi valitsejail, on veel kasutada usaldusressurssi. Seda aga, nagu osundasin, ei ole lõpmatult ei ajas ega mahus. Sellest tulenevalt tuleb meil fokuseerida kõige olulisemale ja väärtuslikumale. Küsimus on, kuidas seda leida.
Autorid leiavad, et me pole Eestis suutnud välja kujundada terviklikku visiooni ja poliitikat rahvusliku kestlikkuse tagamiseks. Võib olla saab tõesti nii väita, kuid – esmalt, visioon, strateegia ei ole ju midagi staatilist, kord tehtud ja paikajäävat. See on, eriti tänases maailmas, protsess, pidev analüüs, kohandumine ja arenemine, mille üheks väga suureks ja väärtuslikuks osaks on ka täna arutatav EIA. Kui meil seda kestlikkuse ja arengutaju poleks olemas, siis küsime, kuidas me niimoodi “kobina peale”, üldse niikaugele oleme jõudnud. Vastus on, et ühiskond tuleb hoida avatud, kaitsta ja edendada demokraatiat, olla positiivne, mitte otsida vaenlasi vaid püüda leida sõpru, siis leiab rahvas ka lahendused oma probleemidele.
Autorid märgivad, et meil kiputakse demokraatiat samastama formaalsete institutsioonide kindlustamisega, samas kui rahva osalus otsustamises, mõttevabaduse ja avaliku debati arendamine jäävad tagaplaanile. Ma respekteerin demokraatia juurde kuuluvat mõtte-, sõna- ja uurimisvabadust. Olles seda 12 aastat Euroopa südames ka igapäevaselt kaitsnud ning pikka aega teises kultuuriruumis elanuna, söendan siiski mitte nõustuda. Eesti ei paista silma millegi halvaga, vastupidi. Kindlasti on õige tahta rohkemat, kuid väga kärsituks ka ei maksa minna, sest oleme ju tegelikku demokraatiat viljelenud ainult ühe inimpõlve. Sellest on selgelt vähe, et vabadus ja demokraatia kanduks üle meie sotsiaalsesse ja poliitilisse geneetilisse koodi. Kuid ta on teel sinna.
Riigikogu stenogramm: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&paevakord=9131#pk9131