Pärast vaid mõne kuu tagust Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva pidulikku tähistamist on väga üllatav siin ja seal kohata Eesti riigi veendunud alavääristamist ja puudulikku eneseusku oma riigi ja meie inimeste võimesse riigina käituda. Seda ebameeldivam ja üllatavam on selline käitumine nende poolt, kes peaksid justkui aitama kaasa ühiskondliku stressi vähendamisele, mitte selle alusetule kasvatamisele.
Nii on näiteks kummaline kuulda ja lugeda Tadžikistanis kinni peetud Eesti kodanikuga seoses, et Eestil ei ole siin midagi öelda, et Eestil puudub igasugune mõju ja võimalus ning et loota saavat justkui ainult Venemaale. Eelnevalt kuulsime samasugust juttu siis, kui Eesti kodanikud Liibanonis rööviti. Ka siis ilmus igasuguseid kirjatükke stiilis, et Eestil pole mingit võimekust ega võimalust oma kodanikke aidata. Et kui keegi saab midagi teha, siis on need teised riigid ja kindlasti mitte Eesti.
Need on paar värskemat näidet, kus täiesti alusetult on rääkijad või kirjutajad võtnud oma riiki ja selle heaks töötavaid inimesi alavääristada ja halvustada.
Ma ei tea, kust tuleb selline arusaam ja veelgi enam — seda ka kõigile kuulutada — et me saame oma kodanike aitamisel ja paljudes muudest asjades toetuda vaid Venemaale või teistele riikidele.
Selline suhtumine viitab justkui kahjutundele, et Eestis ei korraldagi asju enam baltisaksa parunid või nõukogude funktsionärid, vaid et nüüd on Eesti hoopis Eesti inimeste endi juhtida ja korraldada. Millest muidu selline enesekindluse puudumine ja allaheitlikkus.
Eesti on võimekas riik, võimeka avaliku sektori ja riigiaparaadiga. Ja see pole veel kõik. Tänu Eesti väiksusele on suhtumine keeruliste olukordade lahendamisse, sealhulgas hättasattunud kaasmaalaste aitamisse oluliselt isiklikum, inimlikum ja vähem anonüümne, kui suurte riikide suurtes süsteemides. Ka Tadžikistanis vangistatud Eesti ja Vene kodaniku kinnipidamise osas tõstis Vene pool lärmi pärast seda, kui Eesti oli nähtavad sammud astunud. Olgugi, et erinevalt Eestist on Venemaal Tadžikistanis alaliselt kohapeal tegutsev esindus.
Poolteist aastat tagasi, kui Euroopa õhuruumi oli sulgenud Islandi vulkaanipurse, oli Eesti ja meie välisteenistus Euroopa riikidest ainus, kes muretses ja aitas oma kodanikel võimalikult kiiresti Eestisse jõuda ja abistas inimesi muul moel. Ükski teine Euroopa Liidu riik midagi sellist ette ei võtnud, sest tegemist polnud klassikalise konsulaarkriisiga, sest kellegi elu ega tervis ohus ei olnud. Vene-Gruusia sõja ajal saatis Eesti Jerevani lennuki, et ära tuua piirkonnas viibinud Eesti kodanikud koos paljude teiste riikide kodanikega. Need on mõned üksikud näited, kuid neid on veel palju.
Jah, Eestil ei ole robustset füüsilist jõudu, et meist kaugel olevaid riike mõjutada. Ja seda pole vajagi ega tohigi teha. Nii ei pea ma kuidagi õigeks, et Tadžikistanis kohtu mõjutamiseks kavatseb Venemaa kampaania korras välja saata sadu tadžikke. Kuigi ka Eestis võib kohata arusaamatut vaimustust sellisest käitumisest. Kuigi nad on kõik inimesed, kel pole selle looga pistmist.
Küll on aga Eestil piisavalt oskusi ja kogemusi, kuidas koostöös teiste riikidega tulemus saavutada. See puudutab nii meie sõpru ja partnereid Euroopa Liidus ja NATOs — kui neisse organisatsioonidesse mittekuuluvaid riike. Ja selle kõige taust on suhtumine, mis peab oluliseks igaühte meist siin Eestis.
Oleks ülim aeg üle saada allaheitlikust mentaliteedist ja tunda oma riigi üle pisutki heameelt või vähemalt mitte pidada seda kehvemaks võrreldes teistega, seda enam, et tihti on olukord hoopis vastupidine. Seega ̶ rohkem usku oma riiki ja vähem segastele eelarvamustele põhinevat alusetut alavääristamist.
Lugu ilmus Postimehes 15.11.2011