Hea õigusloome põhimõtteid järgides hakkavad seadused edaspidi sündima aeglasemalt, eeldades suuremat ja avatumat arutelu nende sünni eel ja ümber.
Ehkki aastakokkuvõtteid on veel pisut ehk vara teha, paistab ometi, et üks selle aasta enim vaieldud seadusloome teemasid Maalehes on olnud uus jahiseadus.
Justiitsministeeriumi – nagu maaomaniku, jahimehe või üldisemalt kodaniku – pikaajalisem huvi on, et arutelu uute seaduste üle oleks põhjalik ja sellesse kaasataks kõik osalised.
Ainult sel viisil saab sündida seadus, mille põhimõtted on arusaadavad ning mida hakatakse üksmeeles ja probleemideta ka järgima.
Jahinduses on loomulik, et kuulatakse ära nii maaomanike kui jahimeeste ristuvad huvid, misjärel teeb keskkonnaministeerium õiglase valiku.
Enam sisulist analüüsi
Hea seadus eeldab esmalt seda, et mõistetakse, mida lahendama asutakse. On vaja analüüsida probleemi ümber toimuvat ja uurida inimeste ning organisatsioonide arvamusi, keda probleem ja selle eeldatavad lahendused vahetult mõjutavad.
Alles seejärel – kui on ilmnenud selge vajadus, mida tuleb möödapääsmatult just seadusega lahendada – tasub hakata tegema uut seadust. Mitte vastupidi: et lahendame kõik seadusega ja siis põhjendame, milleks seadust vaja oli.
Usun, et Eesti on jõudnud ajajärku, kus õigusloome tormi ja tungi ajad on seljataga. Oleme muutumas rahulikuks Põhjamaaks, kus tuleb senisest enam keskenduda kvaliteedile. See tähendab rohkem pühendumist analüüsile ja seadusloomele eelneva, aga ka järgneva arutelule.
Riigikogu eelmine koosseis võttis oma viimase otsusena vastu Eesti õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. See paneb paika viisi, kuidas edaspidi seadusi tehakse.
Esiteks on tähtis selgus. Õigusaktid tuleb koostada lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, arvestades eelkõige õigusakti eeldatavat sihtrühma. Muuseas, seaduste keelepruuki pole palunud lihtsustada mitte jahimehed ega maaomanikud, insenerid ega psühholoogid, vaid kohtunikud ja advokaadid ehk tippjuristid.
Kui seaduse koostaja ei suuda seaduse mõtet ja eesmärke inimestele arusaadavalt sõnastada, tuleb kriitiliselt küsida: mis on see küsimus, mida lahendatakse ja kas seda peab tegema just seadusega?
Kiirustades head ei sünni
Teine võtmeküsimus on huviliste kaasamine. Mida varem huvilised seadusloomesse kaasata, seda kergem on lihvida eriarvamusi ja jõuda konsensuslike lahendusteni. Vaidlus ei kuluta head ideed, küll aga viskab halvad ideed kiiresti laualt maha.
Ja lõpuks peab üks hea seadus olema ka mõjus. See eeldab, et mõjusid tuleb juba enne vastuvõtmist analüüsida. Et ei peaks tõdema: taheti parimat, aga välja kukkus nagu ikka.