Ma ei soovi anda hinnangut tööandjate ega ametiühingute sõnavõttudele ja tegudele. Tahan vaid kirjeldada, mida kassad ja ühiskond varade paremast haldamisest võidavad. Riigikassa kaudu arveldavad ka kõik ministeeriumid ja riigiametid.
Kõigil on oma seadusega kehtestatud ja üksteisest eraldi seisvad eelarved. Ma ei ole kuulnud, et keegi kahtleks riigikassa pädevuses, pigem vastupidi. Reservid on märksa suuremad laenukoormast ning teenivad maksumaksjale korralikku tulu nii headel kui halbadel aastatel.
Praegu on keskvalitsusel (st ilma töötu- ja haigekassata) reserve miljardi jagu ja laenu 170 miljonit. Rääkida, et töötukassa reserve tahetakse keskvalitsuse kulude katteks «laiaks lüüa», tundub arve ja fakte vaadates naeruväärne.
Seda enam, et haigekassa reserve on riigikassa hallanud juba üle kümne aasta, nagu ka mõlema kassa reservkapitali. Kogu vaidlus käib selle üle, kas samast kohast võiks hallata ka töötukassa reserve (nagu on välja pakkunud valitsus) või peaks jätkuma praegune olukord, kus kassa juhtkond valib pangad, kes raha hoiavad (nagu soovivad ametiühingud ja tööandjad).
Korduvalt on esile toodud, et reservide koos hoidmisest (jättes iga konkreetse reservi endiselt samale omanikule) võidavad rahaliselt nii töötukassa kui maksumaksja rahakott (riigieelarve), kokku mõõdetakse võitu kümnetes miljonites eurodes.
Faktid on sedavõrd veenvad, et küsimuse arutelul rahanduskomisjonis hääletas osa opositsioonisaadikuid erinevalt oma partei tahtest olla igal juhul vastu. Kassadele jääb ju alles oma konto riigikassas, mida on võimalik igal ajal kasutada, lisaks saadakse riigi enda reservidega samaväärset intressitulu ja säästetakse kolossaalseid summasid pangaülekannetelt.
Me teame, et hoiustades raha pangas, võib pank laenata selle raha välja, kuid see on ikkagi meie raha ning me saame seda kasutada. Kui riigikassa näol pakkuda samasugust olukorda töötukassale, siis räägitakse raha äravõtmisest ja riigistamisest; kui haldusteenust pakub kommertspank, oleks justkui kõik korras.
Selline lähenemine on pehmelt öeldes kummaline. Loomulikult peab valitsus arvestama tööandjate ja ametiühingute arvamustega. Aktsepteerima peab aga ka seda, et valitsusel on lisaks kohustusele huvigruppe kaasata ka vastutus Eesti tuleviku ees.
Tuleb taastada asjalik arutelu, kus nähakse ka suurt pilti. Süüdistused, laua tagant lahkumised edasi ei aita. Tasakaalus eelarve ning kindel maksukeskkond on väärtused, mis on olulised nii tööandjatele kui ametiühingutele.
Septembris leidsid tööandjad, et valitsus peaks järgmise aasta eelarvet planeerides võtma arvesse rahandusministeeriumi riskistsenaariumi, et eelarve puudujääk ei läheks liiga suureks ka oodatust väiksema majanduskasvu korral. Pean tunnistama, et minu vaade kattus tööandjate toonase väljaütlemisega pea täielikult.
Nüüd on keskliidu juhtkond aga teinud kannapöörde ja sunnib valitsust reservide haldamise «vastutasuks» langetama maksemäära ehk suurendama puudujääki. Töötukindlustusmakse langetamine praegu tekitab lisaks umbes 60 miljoni euro suuruse miinuse.
Seega nõuavad tööandjad reservide haldamise vastu valitsussektori eelarve lisadefitsiiti, mis ilmselt tähendaks, et Eesti eelarve puudujääk ei mahuks 2012. aastal kolme protsendi piiresse. Loomulikult võib öelda, et see 60 miljonit tuleb «mujalt leida», aga olukorras, kus eelarve läbib kohekohe parlamendis kolmanda lugemise, ning osutamata konkreetset kohta, kust see üüratu summa nädalaga leida, ei oleks sellisel ütlemisel tõsist sisu.
Loodan, et nii tööandjad kui ametiühingud on ka edaspidi valmis olulistes otsustes kaasa rääkima ning hoidma seejuures riigimehelikku joont. Nagu valitsus peab märkama tööturu osaliste huvisid, peavad ka tööandjad ja -võtjad märkama, et Eesti ühiskond on laiem ja mitmetahulisem kui vaid tööturu osalised.