Sotsiaaldemokraadid põlevad soovist Eestis riigivalitsemisele alternatiivi pakkuda ja seetõttu tuleb rohkem rääkida sellest, milline see alternatiiv oleks.
Poliitilistest ideoloogiatest sobib sotsiaaldemokraatia võlgu elamisega hästi kokku. See, et sotsiaaldemokraatia riigijuhtimiseks sobib, on müüt, mis põhineb lugudel erinevate riikide „edukate heaoluühiskondade“ ehitamisest. On aga üldteada tõsiasi, et paljude selliste riikide kulutused ei olnud aastaid, isegi aastakümneid kaetud mitte riigi tulude, vaid laenudega.
Kuidas ja millest aga need laenud tagasi makstakse? Kui elatakse tingimustes, kus väljaminekud on pidevalt suuremad kui sissetulekud, kus valitsus tagab eluks vajaliku ilma, et kõik pingutama peaksid, milleks siis üldse laenu tagasi maksta? Siin on Euroopa praeguse võlakriisi kõige suurem probleem. On üles kasvanud terve põlvkond inimesi, kes on harjunud saama, mõtlemata, kust see kõik tuleb. Laenuraha on läbi ja maksutõuse lubades on valimisi raske võita.
Sotsid püüavad Eestiski erinevates arvamusavaldustes ülistada laenule ja kõrgetele maksudele ehitatud näilisi „heaoluühiskondi“ kui eeskuju, mille poole püüelda, vaadates mööda asjaolust, et majanduslikult edukamad on maailmas täna hoopis riigid, kus maksud on madalad, tööpäev pikk ja pensioni asendab suurem pere või kogukonna tugi.
Automaks, kinnisvaramaks ja astmeline tulumaks
Eesti eelarveprobleemide lahendusena pandi 2009. aastal lauale automaks, kinnisvaramaks ja astmeline tulumaks. Vanemahüvitisestki räägivad sotsid kui ennekuulmatust ebaõiglusest, unustades, et see ei ole mitte preemia lapse sünnitamise eest, vaid kompensatsioon lapsega kodus oldud ajal saamata töötasu eest vastavalt varem makstud sotsiaalmaksule. Kusjuures sotsiaalset õiglustunnet jagub praegugi piisavalt, sest vanemahüvitisel on ülempiir ja vanemahüvitise miinimummäära saavad ka need, kellel varem sissetulekut polnud.
Reformierakonna liikmena on mul kindel veendumus, et järgmine samm meie rahvastikupoliitikas peaks olema mitte vanemahüvitise äranarrimine, vaid peretoetuste reform, mis võimaldaks rohkem toetada tegelikke abivajajaid. Ning muidugi selliste pereväärtuste propageerimine, mis väärtustaks haridust ja kodu, mitte valla või riigi sotsiaalabi.
Sotside toetus Euroopas on vähikäigul. Möödunud nädalavahetusel otsustasid soomlased, et sotsist presidendi aeg on Soome jaoks läbi. Portugali valijad hääletasid eelmise aasta suvel maha sotsialistid ning asendasid nad parempoolsete vaadetega erakonnaga. Hispaania sotsialistlik tööliste partei sai eelmise aasta valimistel lüüa, valimised võitis Rahvapartei. Rootsis tehti juba aasta varem sellega ajalugu, et täisperioodi töötanud parempoolne valitsus jätkas ka peale üldvalimisi (sarnaselt Eestiga). Toetust leidsid kogenud riigi- ja majandusmees Sauli Niinistö ning keskkonnahoidlik Haavisto. Sotside kandidaat sai 6,7 % hääli.
Püsikulud ühekordse tulu arvel
Oma valimispiirkonnast Järvamaalt (mis on ka sotsiaaldemokraatide esimehe Sven Mikseri valimispiirkond) tahan nimetada värsket näidet, kus sotsiaaldemokraatlik vallavalitsus Türil soovis linnavara müügi eest tõsta vallatöötajate palka, et ühekordse tulu arvel hakata tegema püsikulusid, mis kanduvad edasi aastast aastasse. Selline on sotsiaaldemokraatide arusaam juhtimisest ühe omavalitsuse tasemel. Riigis seda proovima ei peaks, mitte mingi hinna eest.
Majandamisest rääkides oleks huvitav teada, mida arvavad sotsiaaldemokraadid, kes Tallinnas Keskerakonnaga de facto endiselt valitsusvastutust jagavad, tasuta linnatranspordist. On tõsiasi, et asju, mille eest makstud pole, ei kiputa hindama. Tasuta ühistransport võib lõppeda busside-trollide-trammidega, mida keegi kasutada ei taha. Kõrgete maksudega riik, mida sotsid soovivad, võib viia aga olukorrani, kus maksumaksjad kolivad mujale.
Reformierakond on alati olnud arvamusel, et Eesti sihid tuleb seada kõrgele ja meile on hea vaid parim. Kui kõik pingutavad, jagub ka seda parimat kõigile. Reformierakonna poliitika on suunatud sellele, et Eestis ei oleks ükski inimene, kes tööd teha tahab, ilma tööta ning et inimesed hooliksid oma tervisest ja püsiksid tervena ise võtmata tervist ohustavaid riske.
Kui käitume kõik vastutustundlikult, on vähem nii töötuid kui haigeid. Kuna neid on vähem, saab neid aidata palju kvaliteetsemalt ja kiiremini. Kes kaotab töö, saab ümber õppida, kes haigestub, saab kvaliteetset ravi. Eesti valija on juba kümme aastat olnud sama meelt: ehitame üheskoos ühiskonda, kus kõik pingutavad ja on otsustusvõimelised. Siis saavutame riigina rohkem ja sellest saavad kasu kõik Eesti inimesed.