Vene Erakond Eestis (VEE) on juhtide tasemel sõlminud ühinemisleppe Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ning selle nüüd ka oma kongressil kinnitanud. Sotside üldkogult oodatakse sama sammu 19. veebruaril.
Samas on VEE juhid esinenud ülimalt uduste avaldustega Eesti ja Nõukogude Liidu omaaegsete suhete ja nende jätkuvate järelmite kohta, nagu nemad neid tõlgendavad. Et seejärel oma seisukohti meedia, aga ka hämmeldunud sotside juhi soovil üle seletades asja veel segasemaks ajada.
Mõned punktid on siiski selged, ehkki omavahel vastuolus. Nimelt, esiteks, Eesti Vabariigi okupeeritus ja inkorporeeritus Nõukogude Liidu poolt on teema, mille käsitlemisele tahab VEE kehtestada moratooriumi kuni Nürnbergiga analoogilise „juriidilise kohtuotsuse“ saabumiseni. Ja teiseks, „venelased ei ole ega saa olla okupandid ega nende järeltulijad“. Kuidas seda viimast – või ka vastupidist sellele – saab Tšerepanovi ja tema asetäitja Afanasjevi enda loogikat järgides, s.t. ilma kohtuotsuseta nii veendunult väita kõigi venelaste kohta, jääb mõistatuseks (nagu tegelikult üldse okupatsiooni mõiste juriidiline sidumine selle teostajate etnilise päritoluga).
Suurim mõistatus on aga, kuidas saaks Nürnbergi-taolist rahvusvahelist kohtuasja ettegi valmistada, kui selle teemade käsitlemine ühiskonnas moratooriumiga ära lämmatada.
VEE juhtide ambitsioonides on muudki veidrat. Ütleks, et naeruväärset, kui tegemist poleks nii tõsiste asjadega, mis vahetult puudutavad nii tuhandete inimeste kõige valusamaid haavu kui ka Eesti riikluse põhialuseid.
VEE ja sotsid väidavad end seisvat selle eest, et rahvuspõhisuse asemel toetuks Eesti riik kõigi oma kodanike patriotismile, ühisele riigiidentiteedile. Tegemist on sissemurdmisega lahtisest uksest – ükski demokraatlik õigusriik ei tee oma kodanikel vahet rahvustunnuse alusel ja nii pole ka EV õigusruumis isiku etnilisel päritolul mingit tähendust. Aluse sellele pani juba EV sünnidokument, 1918. a. iseseisvusmanifest, millest pole kunagi taganetud. Enesestmõistetavalt lähtuvad sellest oma tegevuses kõik erakonnad ja riigiaparaat.
Enesestmõistetav on ka, et poliitilised jõud püüavad võita endale hääli juurde, lubades aidata ühiskonna eri rühmadel, sealhulgas eri rahvusrühmadel, eelkirjeldatud õiguslikus ruumis üksteisele ka igaühe igapäevaelus lähemale jõuda, tuues esile nende ühisosa. Kui aga selle väidetava eesmärgi poole liikumise taktikaks on igale valijarühmale eri jutuga hinge pugemine – kas ja kuidas siis ikkagi tahetakse ühise patriotismini jõuda? Eriti veel kui kutsutakse üles maha vaikima seda, mille ühese tunnistamiseta ei saa ühtse riigi tunne tekkima hakatagi?
VEE juhtide jutt venekeelses Delfis ja selle üleseletamine eestikeelsele lehelugejale ja oma uuele partnerile SDE-le paneb kahtlema nende deklareeritud eesmärkide siiruses.
Kommunistliku režiimi kuriteod on rahvusvaheliselt piisava selgusega võrdsustatud natsistlikega ja sellistena hukka mõistetud. Balti vabariikide õigusvastast hõlvamist tunnistas enne oma laialiminekut ka NSVL ise, võttes omaks Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide olemasolu. Kui VEE selle kõige mahavaikimisega üritab teha panuse Eesti venekeelse elanikkonna kõige mahajäänumale osale, on see tema risk, ja kui sotsid sellega kaasa lähevad, on see nende risk. Kui sellised trikid aga tõesti märgatavat poolehoidu peaks leidma, oleks tulemus deklaratsioonidele otse vastupidine – ühiskonna suurem lõhestatus, mis teeb Eestile ainult halba.