Kui tuleval aastal loobub töötukassa hüvitiste maksmisest omal soovil töölt lahkunutele, ei muutu kellegi olukord praegusega võrreldes kehvemaks. Kuid samal ajal on töötukassal võimalik pakkuda rohkem ja paremaid teenuseid tegelikele abivajajaile.
Töötukassaga seonduvad teemad on olnud meedia ja avalikkuse orbiidis juba pikemat aega. Põhiline debatt on kulgenud Töötukassa ja töötuskindlustusmakse määra ümber. Kuulun nende hulka, kes peavad õigeks tänase määra alandamist 2013. aastal. Sellega seoses tahaksin käsitleda üht olulist eeldust töötuskindlustusmakse määra vähendamiseks.
Täna saavad Töötukassalt töötuskindlustushüvitust kõik need inimesed, kes on jäänud töötuks mitte omal soovil, vaid koondamise, ettevõtte likvideerimise või muu põhjuse tõttu. Nimetame seda siis sunnitud töötuseks. Selline kord on seni kehtinud ja nii see ka jääb, selles osas ei muutu mitte midagi. Uue kehtima hakkava seadusemuudatuse järgi on aga järgmise aasta algusest õigus töötukassalt taotleda töötuskindlustushüvitist ka kõigil neil inimestel, kes on lahkunud töölt omal soovil, sama kehtib ka avalike teenistujate kohta. Eeltingimuseks on vaid see, et eelnevalt peab olema töötuskindlustusstaazhi 48 kuud 60 kuu jooksul, ehk teisisõnu, kui oled viimasest viiest aastast neli töötanud. Õigus on hüvitist saada kuni 360 päeva ehk praktiliselt 1 aasta. Hüvitise määraks on 40 % eelnevast töötasust. Töötukassa spetsialistid on prognoosinud taolise meetme aastakuluks 32-34 miljonit eurot ehk siis vanas vääringus pool miljardit. Selle prognoosi kohaselt taotleks 2013. aastal taolist hüvitust umbes 13 tuhat inimest, samaaegselt sunnitud töötuse põhjal on prognoositav taotlejate arv umbes 11 tuhat.
Oluline on lühendada töökoha vahetamisele kuluvat aega ning soodustada tööhõivet
Need on üsna mõtlemapanevad numbrid, sest Töötukassa põhiline eesmärk peaks ikkagi olema tööpuuduse vähendamine ja mitte omal tahtel töölt lahkunutele toetuse maksmine. Teisalt me hakkame eelkirjeldatud meetme rakendamisel soodustama vabatahtlikku töötust ja kaasa aitama inimeste tööturult eemaldamisele. Me hakkame Töötukassast raha maksma inimestele, kes saavad endaga tegelikult ise hakkama, maksaks neile, kellel on reaalselt töö olemas ja maksame selle eest, et nad mõnda aega enam ei töötaks. Taolist luksust ei luba endale ka meist palju jõukamad riigid nagu Belgia, Holland ja isegi Rootsi, kelle sotsiaaltoetusi maailma parimaiks peame, seda ei tee ka muide Kreeka, Itaalia ja Portugal, kellele me täna üle jõu elamist ette heidame.
Töötukassa ei ole kogumispension
Sellise hüvitise pooldajad on väitnud, et kuna töötajad on ise töötukassasse vahendeid maksnud, siis oleks justkui moraalne õigus neid ka mingil ajal kasutada. Kallid sõbrad! Töötukindlustusmakse ei ole kogumispension. See on solidaarne vastutus selleks puhuks, kui me mingil hetkel peaksime hätta sattuma ja mitte endast olenevalt töö kaotama, aga mida me ju tegelikult keegi ei soovi. Võrdlusena võiks tuua seda, et haigekassale maksame me oma palgast iga kuu lausa 13% , aga seda raha me ju endale kuidagi tagasi ei igatse. Me maksame ja loodame et ehk ei satu kunagi haiglavoodisse.
Teine väide, mis on eeltoodud hüvitise kaitseks kõlanud, seisneb selles, et paljud „omal soovil“ toimunud töölepingute lõpetamised toimuvat tööandja jõhkral survel ja töövõtja tegeliku tahte vastaselt. Ma arvan, et tänases Eesti Vabariigis teab küll ka kõige tavalisem tööinimene seda, et lihtsalt niisama kedagi töölt lahkuma ei ole võimalik sundida. Loomulikult on igasuguseid erandeid ja eks võib ju juhtuda ka see, et kokkulepitud uue töökoha saamine mingil põhjusel ebaõnnestub ja heas usus töökoha vahetust planeerinud inimene jääbki mingiks ajaks töötuks. See aga ei takista end töötuks registreerimaks ja töötu abiraha ning ka muude tööturuteenuste ja -toetuste saamist. Nii on see täna ja peaks olema ka tulevikus.
Kui inimene vahetab töökohta, on see ikkagi tema vaba valik. Tavaliselt tehakse seda kas parema töötasu või siis paremate töötingimuste saamise lootuses, tingituna soovist muuta elukohta või siis lihtsalt esitada iseendale uusi väljakutseid. Olen sügavalt veendunud, et neid valikuid ei peaks kuidagi maksumaksja rahaga tagant torkima. See oli ka põhjuseks, miks kirjutasin alla seaduseelnõule töölepingu seaduse muutmiseks. See tundub mulle lihtsalt mõistuspärane. Kellegi olukord ei muutu tänasega võrreldes kehvemaks, samas on Töötukassal võimalik pakkuda rohkem ja paremaid teenuseid tegelikele abivajajaile.