Rahvusmuuseumi maksumusest räägitakse palju ja selle ehitamine on otsustatud. Muuseumist kallimgi on aga kaasaegne jäälõhkuja, mis hädavajalik, et meie merenduse võimalused paremini ära kasutada.
Eestil on oma väikese pindala kohta erakordselt pikk merepiir – ligi 3800 km. Mandriosa rannajoone pikkus Narva-Jõesuust Iklani on ligikaudu 1240 km, ülejäänud kaks kolmandikku langeb saarte arvele. Kui tihti me sellele mõtleme ja milliseid võimalusi see fakt loob? Kui soovime kvaliteeti, pole plaanide elluviimine odav.
Juhtlõigus juba nimetatud uue jäälõhkuja vajadus, aga veel palju muudki olulist on tänaseks kirja saanud esmakordselt Eesti ajaloos koostatud põhjalikus dokumendis „Eesti Merenduspoliitika“, mida Riigikogu märtsis arutas. Merenduspoliitika käsitleb komplekselt kõiki merega seotud teemasid – alates keskkonnahoiust lõpetades ettevõtlusega. Merendusringkonnad on selle tegevuskava koostamise kallal aastaid vaeva näinud ja tulemus on nauditav. Kui seni oli iga merenduse valdkonna jaoks oma arenguplaan, mõte kuidas sellega toimetada ja eri minister vastutamas, siis nüüd vaadeldakse kõiki merega seotud teemasid koosmõjus.
Hansaajad on tagasi
Meri annab täna Eestis otseselt tööd rohkem 21le tuhandele inimesele. Merenduse valdkonnaga on seotud rohkem kui 5% kogu Eesti majandusest, sealhulgas kogu transiidiklaster, mille mahuks on kümnendik meie SKPst. Meil on merekaubanduseks tõsiseltvõetavad tugevused, soodne geograafiline asukoht, looduslikud tingimused, seotus Euraasia kaubavõrguga ja ajaloolised oskused.
Tallinna Sadam hoiab kaubamahult Läänemere regioonis 3-4 kohta. Oluline on suurendada just konteinerkaupade osakaalu. Konteinerite mahu poolest jääme konkurentidest täna oluliselt maha, olles Läänemere piirkonnas alles üheksandal kohal. Olukord paraneb peale uue konteinerterminali valmimist veel sellel aastal. Merenduspoliitikas väljatoodud soov konteinervedude kasvuks aastatel 2011-2015 keskmiselt 20% aastas on määratud täituma.
Jäämurdja on vajalik
Loomulikult peab tagatud olema mereteede aastaringne laevatatavus. Meie veteranjäälõhkuja Tarmo saab järgmisel aastal 50 aastaseks ja täna teenib ta merd vaid imekombel ning meeskonna tahtejõu varal. Merenduspoliitika näeb ette uue kaasaegse jäälõhkuja soetamise otsustamise, sest juhul kui kaubavahetus katkeks talveperioodil näiteks kuuks ajaks, siis paljud kaubaomanikud loobuksid kohe ja pikaks ajaks meie sadamate kasutamisest.
Kindel on, et mõõdukal ja külmal talvel ei jõua olemasolev jäälõhkuja Tarmo oma tööd piisavalt hästi ja kiiresti teha. Sellest tekivad laevade ooteajad, raudteeummistused jne. Täiendavaks miinuseks on ka see, et Tarmol on probleeme tee lahtimurdmisega (jäävaba kanal ei ole piisavalt lai) suurematele laevadele (suured naftatankerid). Teisalt mõjub juba info uue jäämurdja tellimise kohta vaieldamatult kauba- ja laevaomanikule positiivse signaalina Eesti transiidikanali usaldusväärsuse tõusu kohta.
Jäämurdmiseks aastas kuluv raha Veeteede ameti eelarvest eraldi ei selgu. Küll aga kinnitas majandusminister 2011. aasta oktoobris, et sellel talvel nähti võimalikeks täiendavateks jäämurdetöödeks Soome lahel 90 päevaks ette 4,42 miljonit eurot. Teine jäälõhkuja prahiti mitte selleks puhuks kui Tarmo katki läheb, vaid külmal talvel ei piisa tegelikult ühest jäälõhkujast. Vaja on vähemalt kahte.
Osa rahast on juba kulunud
Majandusministeeriumi poolt 2005. aastal koostatud jäämurdmise arengukavas aastatel 2006 – 2013 on märgitud, et mitmeotstarbelise jäämurdja ehitus maksab hinnanguliselt 64 miljonit eurot. Tänaseks hinnatakse laeva maksumuseks juba 100 miljonit. Kindel on, et aastatega see odavamaks ei lähe. Kui laev valmis, võib selle elueaks arvestada 40 aastat. Isegi kui uus jäälõhkuja maksab 100 miljonit eurot, siis lähtuvalt aluse elueast on aastaseks kuluks 2 ja pool miljonit, pea 2 korda vähem kui täna 3 kuuks võõrsilt hädapärast lahendust rentides. Isegi kui lisada intressikulu, on summa hoomatav ja kasu, mis sellest Eesti merendusele ja riigi majandusele tõuseb, suurem palju suurem.
2007. aastal sõlmis Veeteede amet soome firmaga Aker Arctic Technoligy Inc mitmeotstarbelise jäämurdja projekteerimislepingu mahus 92 miljonit krooni ehk 5,9 miljonit eurot. Toonaste plaanide kohaselt pidi uus jäämurdja tööd alustama 2010/2011 hooajal. Tänaseni on projekteerimisele kulunud 1,64m eurot ja kogu projekt on külmutatud 2015 aastani. Ja kui aastal 2015 projekt sulatatakse ning otsustatakse edasi minna, kulub uue laeva valmimiseni 3-4 aastat. Kas oleme valmis võtma riski, et seni 50 aastase Tarmoga jätkata? Kas suudame tagada aastaringse Eesti veeteede laevatatavuse? Kas poleks mõistlik ja otstarbekas edasi liikuda kohe, mitte otsustamist edasi lükata nii kaugele kui võimalik?
Soovime rahvusmuuseumi, et vaatamiseks ühte kohta kokku koguda minevikupärand, aga samal ajal tuleb teha ka tulevikuplaane. Tahan lõpetuseks öelda, et uue jäälõhkuja ehitus on asi, mis tuleks juba lähiajal ära otsustada ja merenduse arengukavas selgelt välja öelda.