Mul on väga hea meel, et pärast seda, kui peaminister rääkis Reformierakonna üldkogul lastetoetuste tõstmise vajadusest, on ühiskonnas käivitunud elav debatt sel teemal.
Üha rohkem leidub inimesi, kes tahavad paremat Eestit ja on valmis selleks ise midagi ära tegema ja kaasa rääkima. Inimesed on hakanud mõistma, et jätkusuutliku positiivse iibe saavutamine ei ole vaid poliitikute ja ühe ministeeriumi mure, vaid kogu ühiskonna oma.
Vaadates viimase kümnekonna aasta arengut, saame tõdeda, et oleme loonud toimiva perede toetamise süsteemi, kus vanem saab pärast lapse sündi poolteist aastat vanemahüvitist, seejärel jätkatakse talle lastetoetuste ning teiste peretoetuste maksmist. Sellise süsteemi loomine ei ole olnud juhuslik – riik saab ja peabki toetama peresid, et lapsi sünniks rohkem ja rohkem. Eesti ja eestluse püsimajäämine ei sõltu ju kellestki rohkem kui meist endist. Kui meil on järelkasvu, püsib ka eesti keel ning rahvas.
Samas on selge, et riigi rahalised võimalused pole põhjatud. Riik saab toetada peresid vaid nii palju, kui me kõik üheskoos riigikassasse tulu oleme tootnud. Seetõttu tuleb perede toetamisel edasisi valikuid tehes otsida lahendusi, mis on senisest paremini suunatud, ehk riik peab toetama rohkem neid, kes rohkem abi vajavad. Ka ajalooliselt on peretoetuste maksmise põhieesmärk paljudes riikides olnud laste vaesuse vähendamine või vaesusesse langemise ennetamine. Enamikus riikides on lisaks universaalsele lastetoetusele kasutusel mitmesugused lisatoetused, millest osade puhul võetakse arvesse ka sissetulekuid.
Tõsi – universaalsed lastetoetused on olnud efektiivsed ja kindlasti ei ole praegusel valitsusel soovi neid kaotada, mistõttu on oluline, et olemasolevaid peretoetusi kelleltki ära ei võeta ega vähendata. Küll on võimalus toetada täiendavalt neid, kelle abivajadus on suurem.
Sellest lähtekohast tulenevalt olemegi kirjutamas seadusemuudatusi, mille kohaselt kahekordistuvad praegused lastetoetused allpool suhtelist vaesuspiiri elavatele lastele. Oleme planeerinud, et lastetoetuste reform jõustub kahes osas: juba järgmise aasta 1. juulist tõuseks esimese ja teise lapse toetus 30 euroni ja kolmanda ning enama lapse toetus 80 euroni. Reformi lõplikul teostamisel on enim abivajavate laste toetused kahekordsed ehk pere esimese ja teise lapse puhul maksab riik lapse kohta toetust 40 eurot ning alates pere kolmandast lapsest 115 eurot lapse kohta. See võimaldab näiteks kolme abivajava lapsega perel lapse arengule panustada praegusega võrreldes aastas ligi 1200 euro võrra rohkem.
Selle reformi teostumiseks on kindlasti vaja erinevate osapoolte ühist kokkulepet ja arusaama, kuidas reform ka tehniliselt ellu viia. Nagu ütlevad klassikud – saatan peitub detailides. Oleme kohalike omavalitsuste, maksu- ja tolliameti, sotsiaalkindlustusameti ja ekspertidega arutatud nii tuludeklaratsiooni kui inimese personaalse avalduse alusel lisatoetuse maksmist. Samamoodi seda, kas haldajaks saab sotsiaalkindlustusamet või näiteks kohalikud omavalitsused.
Seniste arutelude kohaselt tundub kõige mõistlikum olevat süsteem, kus kohalik omavalitsus selgitab inimese taotluse alusel välja täiendava lapsetoetuse vajaduse ja väljamakse tehakse kas sotsiaalkindlustusameti või otse kohaliku omavalitsuse kaudu. Ja selleks, et inimestel ei oleks liigset koormust avalduste esitamisel, võiks avaldusi lisatoetuseks esitada üks kord kvartalis.
Ma väga loodan, et laste täiendava toetamise põhimõtted saavad kokku lepitud ja kinnitatud riigikogus veel sel aastal, et juba järgmise aasta 1. juulist hakkaksid abi vajavad pered lisatoetust saama. Kõige tähtsam on selle juures õnnelikud lapsed.