Järgmise aasta riigieelarve on erakordne, sest ühena vähestest Euroopas kasvab meil eelarve maht ilma laenukoormat kasvatamata – majanduskasvu, mitte defitsiidi ehk oma lastelt võetud laenu arvelt.
Erakordne on eelarve ka seetõttu, et Eesti kiire väljumine kriisist jõuab igaühe rahakotti: kasvavad nii palgad kui ka pensionid, mõeldud on nii sotsiaaltoetuste kasvule kui ka maksukoorma langetamisele.
Seda kõike siiski taganemata olulisest, kriisist väljumist kiirendanud põhimõttest – hoiame kulutused kooskõlas tuludega. Eelarve tasakaalu põhimõtte eiramine on peamine põhjus, miks suur osa Euroopast on ikka veel majanduslanguses ning sunnitud laenatud heaolu koos kõrgete intressidega tagasi maksma. Heaoluriikidest on saanud võlariigid, laenatud kasv on asendunud mitmel pool pika ja piinarikka langusega. Riigid, kes reageerisid eelarvetulude langusele kiirelt ja konkreetselt, on seevastu uuesti kasvule pööranud.
Eesti kasv on olnud Euroopa kiireim, mullu koguni 8,3% ning ka tänavusel ja järgmisel aastal oleme vaatamata ümberringi jätkuvale kriisile selgelt plussi poolel. Et kasvu hoida ja elanike elatustaset samm-sammult kasvatada, langetame maksukoorma tagasi kriisieelsele tasemele – järgmisel aastal langeb see 33,2lt 32,6%ni. Keskmist palka teenivale perele jääb tänu madalamatele maksudele kätte paarsada eurot enam. Kui siia lisada keskmise palga kasv, võib kahe töötava vanemaga pere arvestada keskmiselt ca 1200 lisaeuroga aastas.
Vajame majanduskasvu, mitte maksutõusu
Ka vanaduspensioni kasv ulatub ligi 200 euroni aastas ning nii palga- kui ka pensionikasv on selgelt kiiremad elukalliduse kasvust. Et saaksime reaalpalga ja -pensioni kasvust rääkida ka järgmistel aastatel, tuleb mõistagi hoida Eesti majanduse konkurentsivõimet ja kasvupotentsiaali – ei ole olemas kestlikumat eelarvekasvu allikat kui majanduskasv. Oponendid pakuks siia kõrvale kindlasti ka maksukoormuse kasvu, aga see on teaduslikult tõestatult majanduskasvu pärssiva mõjuga. Ja ega see maksutõus kuskilt mujalt kui inimeste taskust tulla saakski.
Iga maksueurot tuleb kasutada maksimaalse vastutustundega ning suunata riigi investeeringuid ja kulutusi võimalikult täpselt just sinna, kus neid enim vajatakse. Näiteks on juba aastaid räägitud sellest, et lastetoetused ei ole piisavad, et abi vajavaid peresid aidata. Suvel käis peaminister välja konkreetse plaani lastetoetuste süsteem vajaduspõhiseks reformida ning tulemus on näha 2013. aasta eelarves: enim riigi toetust vajavate laste toetus kasvab kahekordseks. Alles jääb ka universaalne toetus kõigile lastele, kuid tänu reformile on võimalik oluliselt vähendada vaesusriski ja parandada lastega perede toimetulekut.
Samm õiges suunas on ka tasustatud isapuhkuse taastamine – see on vanemahüvitise täiendus, mis lubab kümme päeva mõlemal vanemal üheaegselt koos vastsündinuga kodus veeta. See on järjekordne samm suu2013. aasta eelarves on Euroopa raha ligi seitsmendik ning selle abiga saab korda nii mõnigi tee või avalik hoone.
Eksivad need, kes Euroopa struktuurifonde rumalaks rahaks peavad. See raha on täpselt nii tark või rumal, kui meie ise seda planeerida ja kasutada oskame. Ka euroraha peab toetama Eesti strateegilist eesmärki – kogu ühiskonna heaolu kasvu.