Head sõbrad,
Alla surudes teatud ebamugavust tahan veel kord paluda Teie tähelepanu, et selgitada oma positsiooni küsimuses, mis puudutas mind ja milles Te tegite otsuse minu kasuks. Lugesin sellest välja Teie mõistmist ja usaldust, mille eest olen Teile tänulik.
Siiski, vahepeal on ilmnenud, et mitte kõik ei mõista asja nii nagu mina või Teie ja situatsiooni võib presenteerida ka kui oma positsiooni ärakasutamist. See oleks aga vale ja mulle vastuvõetamatu.
Minu viga hakkas peale sellest, kui nägin, et olen seaduse mõttes taandatud võrdsesse seisu RK esimehega, kes oli ametis seisuga 31.12.1991. Oma staazhi sai ta täis nõukogude süsteemis töötades. Selgitan veel kord, et tegu ei olnud põhiseadusliku Riigikohtuga, vaid nõukogude ülemkohtuga, kes nimetas ennast, küll üleminekuaja seadusele toetudes, ümber riigikohtuks. Nn ,,riigikohtu esimees” oli selles ametis umbes aasta jagu.
See pani mind põlema, sest üks minu esimesi töid Riigikohtu esimehena oli nõukogude ülemkohtu poolt süüdimõistetute rehabiliteerimine. Neid asju oli kümneid ja kümneid. Ühe selgitava näitena, Ain Seppik pidi ministriametist loobuma omal ajal ülemkohtunikuna tehtud otsuse tõttu. Aga see on ainult üks ja suhteliselt süütu näide. Loodan, et mõistate, et seaduse mõttes end samast seltskonnast leida oli valus… Kuid mitteteadmine ei sega arvamast ja meedial tolmu keerutamast. Selgitan siis veel kord.
Põhiseaduslik Riigikohtu esimees nimetati Riigikogu poolt ametisse 06.12.1992 ja Riigikohus sai oma kvoorumi täis ja ning volitused avaistungiga 14.05.1993.
Minult oodati, et lõpetaksin ülemkohtu ja seda ma tegin, võttes 18st kohtunikust üle 4 (3tsiviil- ja ühe kriminaalkohtuniku) ja ametnikest 2. Ning alustasin uue, Riigikogu poolt legitimeeritud põhiseadusliku Riigikohtu ülesehitamist Tartus, nullist, koos kogu muu kohtureformiga. Kõik see käis Riigikohtu kaudu. Nii kuus ja pool aastat järjepanu. Mitte kõik, kes ametist ilma jäid või kartsid kohtusüsteemi sõltumatust ja lahutamist justiitsministeeriumist, ei olnud just väga rahul sellega, personaalselt aga minuga.
Lahkusin omal soovil, sest olin kurnatud ja vastuolud tolleaegse justiitsministriga olid üsna teravad. Tolleaegne seadus muud võimalust lahkumiseks eluaegsest ametist peale oma soovi ette ei näinud, rääkimata mingist kompensatsioonist. Strasbourgi kandideerima saadeti mind VV otsusega, koos kahe teise kandidaadiga, mitte et lihtsalt võtsin ja läksin. Minu Strasbourgis oleku ajal polnud kohtunikele ette nähtud mingeid sotsiaalgarantiisid. Seega sealt ma mingit pensioni ei saa. Püüdsin saavutada, et maksan Eestis sotsiaalmaksu edasi ja saaksin seeläbi sotsiaalkatte, aga vastati, et see pole võimalik, sest mul pole Eestis töökohta. Mis oli ka tõsi.
Riigikohtu esimeheks nimetati mind tähtajatult. Tänane ametisoleku tähtaeg Riigikohtu esimehele (9 aastat) kehtestati hiljem, peale minu lahkumist. Tagantjärele, minuga poolt sõnagi konsulteerimata, määrati ka RK esimehe pensioniks vajalik Riigikohtu esimehe ametisoleku staazh. Täpselt nii, et jäin lati alla. Ma olin sellega juba leppinud, et asjad on nii, ei tahtnud selle väiklusega oma närve rikkuda. See tolleaegne lati seadmine ei saanud toimida ilma JM ja seal endiselt kontakti ja mõjujõudu omavate isikute teadmata. Pealegi oli seda hea teha, sest asjaosaline oli kaugel ära. Oleksin pidanud sellest stoiliselt üle olema, aga ei suutnud.
Asjakohane regulatsioon oli, on, ja jääb ühe mehe normiks. Nii nagu ka 31.12.1991 ametis olnus RK esimehe suhtes. Kui see ühemehenormsus on vale, siis tuleks kaotada ära mõlemad. Kuid kuidas siis asja reguleerida ?
Lõpetuseks.
Mul on sellest jamast kõrini. Ja häbi, et Te olete sellesse kaasatud. Minu lõplik otsus on, et võtame selle osa eelnõust tagasi, see norm välja ja anname korrigeeritud eelnõu uuesti algsel kujul sisse. Protseduuriliselt võimalik, kuigi lisasekeldust kaasatoov.
Elan ära. Mulle on Teie mõistmine ja toetus tähtis, muu on tühine.
Rait
8.12.2012