Viis aastat pärast finantskriisi algust on hakatud mõistma, et täna ellu astuv põlvkond peab läbi ajama kasinamalt kui nende vanemad, kellel krediitkaardilimiiti toetasid pankade lootused lõputule majanduskasvule, kirjutab riigikogu aseesimees Laine Randjärv.
Euroopa meediat jälgides võib kohati jääda mulje, et kogu maailm on üks suur vanadekodu, mida lähikümnenditel ülal pidada ei suudeta ja seetõttu võib inimkond sattuda isegi väljasuremisohtu. Punasesse raamatusse sattuv inimliik oleks vist ehmatus küll.
Kontekstis, kus globaalselt arutatakse pigem selle üle, et inimesed ei mahu maakerale ära on kummaline mõelda, et meid siin Eestis on liiga vähe. Peame Eestis mingil moel murdma trendi, mis on pigem jõukust kogunud ja enda jaoks «huvitavama» elu avastanud riikide klassikaline murelaps – vähene või peaaegu olematu sündimus.
Inimkonna ajaloos on mitmed kultuurid välja surnud. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab Lätis neid inimesi, kes end liivlastena määratlevad 200 ringis. Maiade kalender ei kuuluta maailmalõppu, vaid meenutab meile pigem seda, et enam kui 1000 aastat tagasi hääbunud ühiskond ei näinud endal tulevikku. Ühiskond, mis usub vaid tänaste liikmete igikestvusse, ei kesta üle selle põlvkonna eluea, näitab ajalugu.
Laste saamist või mitte saamist põhjendatakse tihti majanduslike argumentidega, kuigi peamiseks on siiski emotsionaalsed. Vaestes maades sünnib siiani tihti 5-7 last naise kohta. Ikka on veel armastus täpseim «suur idee», miks lapsed sünnivad.
Eesti majanduslikud ja perepoliitilised valikud on selged. Oma seaduslike otsustega soosime laste saamist, kasvatamist, arendamist: üks edukamaid perepoliitilisi meetmeid on olnud vanemahüvitis. Just seetõttu, et selle maksmisel arvestatakse vanemate varasemat maksupanust. Aga ka siis, kui varasemat maksupanust pole, ei jää pere ilma.
Eestis on majanduskriisist tänu elanikkonna kannatlikkusele, mõistvusele ja riigi targale tegutsemisele edukalt välja tulnud. Laenukoormus on madal, seega pole vaja taastunud majanduskasvu viljana laekuvat raha maksta laenuintressideks nagu nt Lõuna-Euroopa riikides. Saame riigina ise otsustada, mida selle rahaga teeme.
Eestis on toimetatud lähtuvalt arusaamast, et parim sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika. Kui inimestel on tööd, laekub makse ja riigieelarvest toetuse vajajaid on vähe.
Tahan eriti juhtida tähelepanu kardinaalsele otsusele peretoetuste muutmisel vajaduspõhiseks. See idee pakuti Reformierakonna poolt arutamiseks välja eelmisel kevadel, sai kinnituse koalitsioonis ja viiakse ellu uuel aastal.
Oleme Eestis jõudmas selleni, et riigieelarvest makstavad peretoetused on suuremad nendel peredel, kes rohkem abi vajavad. Leian, et just abivajajate aitamisele keskendudes, peaks tulevikus arenema kogu Eesti sotsiaalpoliitika, mitte libastudes raha jagamisel «igaks juhuks».
Meie riik on valinud tee, kus endaga paremini hakkama saavad toetavad neid, kes toetusi rohkem vajavad. On rääkimatagi selge, et kolme ja enama lapsega pere on selline, mis kindlasti vajab senisest suuremat toetamist.
Eraldi arutamist vääriks, kuidas riikliku perepoliitika finantseerimisel osalevad need pered, kes ei soovi lapsi saada. Kas oleme lastetusmaksu-teemaliseks debatiks valmis?
Inimese majandusliku edu allikas on millegi müümine. Seepärast ongi käibel mõiste «sotsiaalne vastutustundlikkus». Ühiskonnalt midagi saades tuleb osa sellest tagasi anda. Sotsiaalselt vastutundlikud ettevõtted tahavad olla kõik firmad, kelle turujõud on suur ja tulubaas võimas.
Me vajame järelkasvu. Me vajame võimalust igale uuele elule, kellel on soov seda alustada Eestis. Me ei pea vähimalgi määral muretsema, et meid saab liiga palju.
Siiski on oluline mõista, et mitte ainult laps ei vaja ühiskonna ja vanemate tuge, ka vanemate armastus vajab seda. Majanduslik kitsikus ja depressioon tekitavad pingeid, mistõttu võivad teine ja kolmas ja neljaski laps jääda perre sündimata. Seetõttu peabki riik aitama eelkõige neid, kelle on raske just praegusel hetkel. Paljud inimesed on keerulises majanduslikus olukorras loodetavasti ajutiselt. Pole mingit põhjust luua abimeetmeid, mis põlistavad inimeste staatuse igaveseks abivajajaks. Tähtsam on suunata abi selleks, et aidata inimesi hädakuristikust välja, et nad taas kindlalt maa peal kõndida ja tegutseda saaksid.
Eesti sotsiaalpoliitika väärtus on selles, et see pole võimaldanud muutuda õpitud abitusega riigiks, kus toetusi saades on võimalik endale lubada peaaegu sama head elu kui tööl käies.
Kokkuvõtteks soovin kutsuda arutelule, missugune oleks see meede, mis seaks taas au sisse armastuse inimeste vahel, hoolivuse peres, vanemate vastutuse oma laste kasvatamise eest, vanavanemate teadmiste ja talupojatarkuse edasiandmise järgmistele põlvkondadele? Praegune, 40-50 aastaste põlvkond, kelle kasvamise aeg oli nn Nõuka-ajas ning täiskasvanuks saamine murrangulisel laulva revolutsiooni perioodil, on praegu tegelikult vastutav selle eest, et sisendada oma lastele vastutust tehtavate tegude eest, äratada huvi kaaskondlaste vastu, omada tahtmist vaadata kaugemale isiklikust kasust, panustada ühiskonna tegevustesse, täita maa lastega ning pidada eelkõige meeles, et inimeseks olemine ei vaja eraldi poliitikat ega seadusi.
Meie peamine murelaps – vähene sündivus – muutub rõõmulapseks siis, kui pidulike loosungite, üksteise muttatampimise, anonüümsete kommentaaride kirjutamise asemel tuletatakse meelde, et oleme kõik vaid põgusal peatusel siin maamunal ja oluline on see aeg veeta üksteist armastades.