Austatud kohalolijad,
Daamid ja härrad !
Tervitan kõiki tähtpäeva puhul ja soovin rahuldust toovat tõhusat tööd ka eelseisvaks perioodiks.
Et on kõnekoosolek ja esinemise aeg range 5-7 minutit, siis asun kohe asja juurde, sest on mõnda, mis on südamel ja tahan ära öelda. Teen seda ehk veidi kokkusurutult ja sellise puhu tarvis ehk liigagi otsekohaselt.
I. Kusagil 1993.a kevadel kella kümne ajal õhtul tolleaegse
Ülemkohtu majas Pärnu mnt 7 sai Tiia Kotkas närvivapustuse ja puhkes
ohjeldamatult nutma – ,,millal ükskord see ometi lõpeb”, olles ise näoli laual,
mis oli virnadena täis kohtureformi pabereid.
Tiia, usun, ei
tönni enam, kuid kohtureform pole siiani lõpule viidud -kohtuhalduses kestab
edasi nõukogude aeg. See asi tuleb lõpule viia.
Kui 90ndate alguses, kui ma seda ideed lükkama asusin,
polnud ehk tõesti ei teadmist ega kogemust sellest, kuidas autonoomne,
kohtusüsteemi enda poolt juhitud kohtuhaldus välja näha. Täna, 20 aastat
hiljem, on olud sootuks teised. Areng on toimunud just selles suunas,
misalgselt mõeldi, KHN on töötav ja usaldusväärne, ennast tõestanud süsteem.
Mida oleks vaja teha ?
1.
Näha üldist pilti ja olla üle üksikdetailidest (neid
saab alati kohendada/parandada). Tähtis on olla kohtusüsteemi sees üldises ühel
meelel. Teades, et iga väiksemgi vastuseis võib olla ära kasutatud selleks, et
kogu rong, jälle, seisma panna.
2.
Kui süsteemi sees on ühtne arusaamine ja soov, siis
on eeldus ka poliitiliseks otsustuseks, sest:
+ see oleks
kooskõlas PS ja võimude lahususe
printsiipidega.
+ saaks
kõrvaldatud GRECO hiljutises raportis sisalduv kriitika Eesti kohta.
+ oleks samasuunaline IRL-i hiljuti algatatud
suundumusega viia autonoomselt toimivad asutused Tallinnast välja.
+ kohus saaks ise
teha ja vastutada ning eelduslikult muutuks süsteem tõhusamaks.
Nõukogude aeg
kohtuhalduses tuleks ära lõpetada. See peaks olema eriti meeltmööda
koalitsioonipartner IRL-le. Kohtu ja JM sees ja vahel kaoks lõputu näpuga
näitamine ja süü ja vastutuse veeretamine.
II. Meie
põhiseaduslikkuse järelevalve on, ja ei ole kah. Ta on arenenud ja
vägagi arvestatav formaalse
seaduslikkuse, abstraktse normikontrolli osas. Hea, see oli vajalik ja isegi
vältimatu riigi ülesehitamisel, üleminekul ühest õigussüsteemist teise. Kuid
see ei ole kogu põhiseaduslikkuse kontroll kaasaegses tähenduses.
Üksikisikute või
nende gruppide juurdepääs põhiseaduslikkuse järelevalveks põhiseaduse kohtult
on väga erandlik ja piiratud. Seegi juurdepääs on võimalik läbi formaalse
seaduslikkuse prisma ja alamastmete kohtute kaudu. Peab valdama juriidilist
kõrgpilotaazhi, et tõestada mingi normi Põhiseadusevasasust.
Samas on elu meie
ümber täis näiteid, viimasel ajal eriti kriminaalmenetluse, meedia ja
väljendusvabaduse, vähemuste ja privaatsuse sfääris, kus kooskõlalisus
seaduslikkusega on formaalselt olemas, kuid seaduse praktiline rakendamine,
toiming, ühes või teises situatsioonis ühe või teise ametiasutuse poolt on enam
kui küsitav. Nendes asjades järgmist arenguhüpet ei tule, kui me ei revideeri,
laienda oma kehtivat põhiseaduslikkuse järelevalve doktriini. Nende probleemide
nägemine ja lahendamine eeldab tavapärasest formaaljuriidikast teistsuguse
dogmaatika, mõtlemist ja caselaw tundmist.
Eelnevaga on
omakorda seotud eraldiseisva põhiseaduskohtu vajalikkuse küsimus. Usun, et
olete piisavalt targad, et lahutada isiklik üldisest. Jutt pole teist, vaid
süsteemist. Eesti 1,3 miljoni elaniku kohta on meil 18 ülemkohtunikku. Suhtarv
on euroopa üks suuremaid. Leian, et eraldiseisva põhiseaduskohtu loomiseks
oleks mõistlik tänasest Riigikohtust see funktsioon lahutada koos
ametikohtadega ning luua eraldi institutsioon, koos revideeritud pädevuse ja
uue valimiskorra ning kriteeriumitega. Võimalik, et seeläbi langeb ära ka uue maja
vajadus Tartus.
Meie võimalus oli
alustada uue süsteemiga, see üles ehitada ja käiku saada, olgem selle üle
õnnelikud, kuid andkem teed uutele ideedele, tulijatele ja arengutele. See
oleks meie, alustajate, panus ja areng Eesti ühiskonna huvides.
Lõpetuseks.
Elu on
sundinud mind viimasel ajal lugema
mõnesid eesti õigustekste ja kohtuotsuseid, kus olen pidanud endalt küsima, kas
ma olen ikka aruselge ja piisava haridusega – niivõrd keerulised on sõnastused,
vohav ja vastuoluline on loetav tekst. See ei ole küll päris Riigikohtu
probleem, kuid Riigikohtul on siin suunanäitajana roll kanda ja selgitada, et
tarkus seisab mitte lihtsatest asjadest pikalt ja keeruliselt kirjutamises,
vaid keerulistest asjadest lühidalt ja
lihtsalt kirjutamises.
Ja lõpetuseks
väike osundus ka Teile, lugupeetud endised kolleegid – niivõrd ja niikaua kui
Riigikohtus täidab ka põhiseaduskohtu funktsiooni, ei ole selle funktsiooni
täitjal kohane osaleda ametiühingulistes aktsioonides. Mitte isikulistel, vaid
ikka printsiibist ehk sellestsamast põhiseaduslikkuse järelevalve missioonist
tulenevalt. Loodan, et mõistsite ja ei tõmbu turri.
Soovin Teile
kõike head.
Aitäh kuulamast.