Suudame väliseid ohte neutraliseerida ja seda imelikum on end ise seestpoolt süüa. Seda viimast on aga märgata, see avaldub neurootilise kindlusetusena, kirjutab Riigikogu liige Paul-Eerik Rummo.
Kas ka teie tunnete, et seekord läheneme omariikluse aastapäevale mõneti segasemate meeleolude õhkkonnas kui varasematel aastatel? Ühelt poolt venimajäänud tühjusetunne pärast suurejooneliste eesmärkide saavutamist, teisalt väsimus pingutustest toime tulla globaalses surutises ja püüdluses sellest välja ronida, lisaks aimdus, et üleelusuurused buumiajad enam iial ei kordu (kõik tore on Vargamäel, teadagi, juba ära olnud) – kõik see on välja löönud mentaalse rahutusena, küll siiraste (mis pole paha), küll tagamõtteliste püüdlustena sündmusi, isikuid ja väärtusi ümber hinnata ja muu taolisena. Kuni vandenõuteooriate vohamise ja viimsepäevakartuste ja -ootusteni välja.
(Muide praegu, kui seda kirjutan, on mõne tunni pärast oodata Maa ja ühe teise taevakeha kokkupõrget. Teadlased küll ütlevad, et seda ei juhtu, aga kes neidki teab. Pealegi, kuidas võtta – kui ikka kümnete miljardite väärtuses hinnalisi metalle ja head vett sulle taevast sülle kukub … äkki ei olegi halb? Kuid olgu, Eestist kuuldavasti läheb see õnn kaugelt mööda. Jälle. Jah, kas tasubki siis siin iseendana edasi elada, kus iga leivatükk tuleb kivi seest või Brüsselist nagu hundi kurgust välja kiskuda, ja paistab, et nõnda jääbki?)
Inimelu mõõtkavva ülekantuna on praeguses õhkkonnas sarnasust keskeakriisiga. Siiski pole alust analoogiaga liiga kaugele minna. Bioloogilise olendi keskea otsa tuleb vältimatult vanadus ja raugapõli oma läbikulumisega ja seejärel teadagi mis. Kuid rahvus ja riik, keel ja kultuur ei ole bioloogilised entiteedid. Ei nende õitseng, ei närbumine ole samal moel paratamatu nagu lillekesel välja peal.
Peale vabariigi korralise aastapäeva on lähenemas veel üks tähtpäev, mille teadmiseks võtmine aitab ehk mõtteid korrastada ja meelt kinnitada. See on päev – arvutagem igaüks ise see välja –, mil iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajaline kestvus ületab okupatsioonide-eelse perioodi pikkuse.
Vaevalt et vabariigi taaskehtestamise eelsete aktsioonide hasardis me suurt mõtlesimegi, et kui kauaks see loodetav saavutus kestma jääb. Igaveseks muidugi – see oli enesestmõistetav! Samas algusaastate raskustes polnud ei kõrvaltvaatajad ega alati tegijadki iga silmapilk päris vabad skepsisest – kui pikalt ikka seekord õnnestub välja vedada, kui eelmine kord nii lühidaks jäi? (Iseasi, mis järeldused keegi sellest teadmisest tegi ja kuidas end seeläbi häälestas, jonnile või minnalaskmisele.)
Nüüd saame öelda, et meie-aegsel Eesti riigil on püsimise mõttes paremini läinud kui isade-vanaisade aegsel. Tõsi, suur osa sellest läheb üldise maailmapoliitilise ja -õigusliku keskkonna arvele, mis on ikka oluliselt erinev maailmasõdade vahelisest või külma sõja aegsest. Siiski võime lugeda iseenda teeneks, et oleme osanud end ses keskkonnas hästi positsioneerida nii turvatunde tarbijana kui selle lisajana.
Suutes väliseid ohte neutraliseerida, on seda imelikum end ise seestpoolt süüa. Seda viimast on aga märgata, see avaldub neurootilise kindlusetusena rahvuse püsimise ja identsuse suhtes. Küll reageerime üle üpris keskpärastele provokatsioonidele meie teadaolevalt hellade punktide (väike rahvaarv ja eesti keele kõnelejate arv) ärritamiseks. Küll satume ärevusse, kui meie muistseid esivanemaid vahelduseks esitletakse mitte müütiliste titaanidena, vaid omaaegsete kommetega päris asjalike meeste ja naistena, keda teised toonastes jõuvahekordades ja üsna laiahaardelistes strateegilistes mängudes täiesti arvestasid nii partnerite kui vastastena.
Küll pigem rändame välja, kui et teeme kaasa siinse elu edendamises. Küll pigem pidurdame oma teaduse ja majanduse uuenemist, kui et julgeme tuppa lasta võõramaa kõrgspetsialiste, keda mujal lillekimpudega tervitataks. On see jõuetu kadedus? On see argus? On see üle mõistuspäraste piiride läinud mugavus? On see intellektuaalne laiskus oma šansside kaalumisel ja arendamisel? On see enese kollektiivne alahindamine oma elu korraldaja ja haldajana? Millest see?
Eestlust, nii nagu mistahes muud päevast päeva teostuvat ideed, ei ole olemas ilma inimesteta, kes seda endas kannavad ja kehastavad, andes sellele igal hetkel ja igas asjas konkreetse ilme. Kõik oleneb usust ja tahtmisest. Ei ole ju sedapidi, et kuni on eestlust ja Eestit, seni on ka eestlasi. Ikka ümberpöördult: kui on neid, kes ütlevad endale ja teistele «meie oleme eestlased», tajudes seda vajaliku, õige ja heana, siis ja seeläbi on olemas eestlus ning eesti rahvas kui selle kehastus ja teostaja. Ja siis on võimalik ka Eesti riik selle rahva olemasolu praktilise vormi ja õigusliku tagatisena. Igaüks meist ongi see Eesti.
Teoreetiliselt on täiesti võimalik, et ühe mistahes suunaga idee, usu ja tahtmisega inimesed saavad viimseni otsa (mitte tingimata füüsiliselt, vaid oma senisest meelsusest või viitsimisest kardinaalselt loobudes). Karta on, et siis on tõesti ka lõpp selle idee maapealsete, argipäiste tuletistega. Kas nõnda peab vältimatult juhtuma ka just eestluse ja Eestiga? Ei pea. Tegemist on ühe võimalusega teiste hulgas – ja milline neist lõpuks realiseerub, on meist igaühe valida.
Kas eestlaseks-olemine kuidagiviisi automaatselt välistab võime olukordi realistlikult hinnata, kas see välistab võime kellega tahes pideva hirmu- või alaväärsustundeta (ja selle ülekompenseerimiseta) nii isiklikes kui üldistes huvides suhelda? Lühemalt, kas eestlaseks-olemine kuidagimoodi segab meist kedagi elamast, soovi korral paljunemast, end normaalselt tundmast? No kuulge!