Kallis Eesti!
Head tartlased, head kaasmaalased!
Soovin teile kõigile tervist ja edu meie riigi 95. sünnipäeva eelõhtul. Õnnitlen oma elutöö eest tunnustuse saanud tartlasi!
Ma ei alustanud mitte juhuslikult oma tänast kõnet sõnadega „Kallis Eesti“. Eesti saatus sõltub sellest, kui kalliks keegi meist oma maad peab. Kui südame lähedal see riik igaühele meist on.
Umbes kuu aja pärast jõuab Eesti Vabariigil kätte tähelepanuväärne tähtpäev: 27. märtsil võime tähistada priiuse põlistumise päeva. See on erakordne päev, mil meie praegune iseseisvusaeg saab kestuselt pikemaks, kui oli eelmine vabaduseperiood 1918 kuni 1940. Eesti enesetunnetuse jaoks võib selles näha ka murdepäeva: alates 27. märtsist on nii, et põhiline osa Eesti vabadusest on möödunud iseseisvuse taastanud Eestis, mitte enam sõjaeelses vabariigis.
Head sõbrad!
Milline on meie oma „Kallis Eesti“ praegu, aastal 2013?
Võiks vastata, et nii palju, kui Eestis on erinevaid inimesi, on ka erinevaid vaateid Eestile. Mõned arvavad, et meil läheb väga halvasti ja halvemini ei olegi kunagi läinud. Teised arvavad, et Eestil ei ole kunagi nii head olukorda olnud, ei rahva jõukuse ega turvaliste rahvusvaheliste suhete poolest. Eesti keele positsioon ei ole kunagi ajaloos olnud nii tugev kui praegu, kinnitab Urmas Sutrop Postimehes.
Kellel on õigus?
Objektiivne tegelikkus ja subjektiivne taju on harva olnud üks-üheses vastavuses. Kuid harva on nad teineteisest sel määral lahku läinud, nagu viimastel aastatel. Ja seda mitte ainult Eestis.
On objektiivseid parameetreid, mille alusel rahvusvahelised organisatsioonid võrdlevad riike. Ma ei tahaks seesugusesse statistikasse ülearu laskuda – te teate mu armastust statistiliste näitajate vastu niigi. Täna, riigi sünnipäeva eel, on mõtet üle korrata ainult kõige tähtsam.
95-aastane Eesti Vabariik kuulub kindlasti maailma kõige edukamate riikide hulka. Eestil on rahvusvahelist autoriteeti rohkem kui kunagi varem. See on saavutus, mille üle meie rahvas võib olla uhke. Selle saavutuse on taganud meie kaasmaalaste töö ja visadus – meie majandus on korras, meie riigi rahandus on heas korras. Oleme kriisist kosunud kiiremini, kui oskasime loota – Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud Euroopa üks kiiremaid.
Meie riiki on järjestikuste valitsuste ajal juhitud vastutustundlikult. Me ei ole elanud tuleviku arvel, me ei ole kogunud riigile hukatuslikke laene, headel aegadel oleme säästnud, mis on võimaldanud elada üle raskemad ajad. Ajal, mil paljud riigid peavad maksma hiigellaenude hiigelintresse, saame meie maksta arstide, õpetajate, politseinike ja teiste riigiteenistujate palkasid, tõsta pensione ning vältida ülemäära kõrgeid makse.
Eesti rahvas on valitsuste terve mõistuse poliitikat toetanud. See võib ahastavaid ajaleheartikleid lugedes tunduda ootamatu, kuid nii see on. Tõsi, valitsuse usaldusväärsus on langenud, kuid siiski mahume Euroopa Liidus esimese kolmandiku sisse. Oma valitsust usaldatakse enam vaid kaheksas vanas ja rikkas Euroopa riigis. Teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes usaldatakse ka meie riigi institutsioone ja erakondi keskmisest enam.
Aga ma kuulen juba ette, kuidas igasugused maailma või Euroopa kontekstis Eestit väärtustavad võrdlused leiavad halvakspanu, sest väga paljud ei tunne ennast hästi. Tõepoolest, Eesti inimeste palk jääb soovitule alla. Kasvuvõimalused on ahtad, sest ilusatest protsentidest hoolimata ei ole Eesti sisemajanduse kogutoodangu maht veel jõudnud kriisieelsele, 2007. aasta tasemele. Vaesus aga sünnitab meeleheidet ja süvendab arusaama, et võimul olijad on ebaõiglased ning et kõrgi valitsuse jaoks eksisteerib ainult üks mõõde: raha, mitte inimene.
Head inimesed,
uskuge mind, isegi rahandusminister, kelle kohuseks on riigi rahakotti valvata, on sunnitud igat rahalist otsust kaaludes hindama selle mõju inimestele. Raha on kõigest vahend, ei midagi enamat. Ja valitsusel ei ole oma raha. Meil on ainult maksumaksjate raha, millega valitsus katab riiklikke kulutusi.
Eestis ei koguta rahva käest liiga palju ega ka liiga vähe raha – oleme Euroopas keskmikud. See on loomulik, et maksude üle vaieldakse. Ükski maksusüsteem ei ole ideaalne. Oleme diskussiooniks valmis. Aga väitlus kujuneb tulemuslikuks ainult siis, kui loobutakse primitiivpopulistlikest konstruktsioonidest. Olgu sellise populismi näiteks väide, et Eestist Soome tööle siirdumisega kinnitavad inimesed oma poolehoidu astmelisele tulumaksule. Me ju teame väga hästi, et milline ka ei oleks Soome maksusüsteem, seni, kuni Eesti inimene saab Soomes oluliselt rohkem raha kätte kui kodus, seni on väga raske seista vastu meretagustele ahvatlustele. Ning mida rohkem me inimese palgast Eestis maksudena ära võtame, seda rohkem on tal põhjust Soome tööle minna.
Head tartlased!
Rahvaloendus andis meile teadmise, et ligemale 25 tuhat Eestis elavat inimest käib välismaal tööl. Mul on kahju nendest peredest, eriti lastest, kes peavad oma ema või isa ootama pikalt koju. Ma usun, et paljud neist leiavad ühel päeval tasuva töö ka kodumaal, et pere saaks taas koos olla.
Kuid veelgi raskem on olukord siis, kui vanem või vanemad on sootuks tööta. Õnneks on töötus Eestis oluliselt vähenenud, eriti noorte seas. Nendest noortest, kes veel aasta tagasi määratlesid end töötuna, on iga kolmas nüüdseks leidnud töö.
Välismaale siirdumisel on mitmeid tahke. Tunnen rõõmu noorte üle, kelle ees on maailm lahti, kes saavad ennast arendada ka mujal. Kindlasti ei pea välismaal õppimine või töötamine tähendama hüvastijättu kodumaaga.
Tasub meenutada, et avatus ja tööjõu vaba liikumine on olnud meie aus eesmärk. See on reaalsus, mis ühendab kogu tänapäevast maailma. Värske uuringu järgi on Euroopa töötajatest koguni 72 % nõus töötama mõnes välisriigis. Mida iganes me ka ei räägiks töökeskkonnast, edutamise võimalustest, ameti prestiižist jms, konkurentsitult mõjutab tööjõu liikumist kõige enam üks faktor – palk.
Ilmselt jääb see igas vabas ühiskonnas paratamatuseks, et ühtedel on rohkem ja teistel vähem raha. Eestis on levitatud arvamust, et ebavõrdsus on Eestile mingi eriomane, eriti sügav probleem. Ei ole. OECD viimases, eelmisel nädalal ilmunud raportis tõdetakse, et tulude ebavõrdsus on Eestis pidevalt vähenenud, jõudes nüüd OECD riikide keskmisele tasemele. Sel aastatuhandel on Eestis rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekute erinevus vähenenud rohkem kui üheski teises Euroopa Liidu riigis.
Austatud kuulajad!
Ma olen nõus kriitikaga, et riik ja omavalitsused ei ole jõudnud paljudeni, kes abi tõesti vajaksid. Aga ma ei ole nõus üldistava väitega, et võimulolijad mõtlevad üksnes enda heaolule. Räägime konkreetselt. Ministrite palk oli 2008. aastal 20% suurem kui praegu. Juba neljandat aastat on valitsuse liikmete palk külmutatud. See väljendab meie arusaamist solidaarsusest. Sellise suhtumiseta poleks meil olnud vähimatki moraalset õigust oodata ka inimestelt ohverdust.
Viimaste valitsuste ajal on kaotatud mitmeid eripensione, privileege teatud ametikohtade täitjatele. Üldse näib, et taasiseseisvusaja viimasel kümnel aastal on võimukandjad järkjärgult loobunud sellest, mida esimest kümmet valitsenud poliitikud pidasid õigeks endale võtta. Näiteks 2003. aastast ei ole ka Riigikogu uutel liikmetel enam eripensioni.
90. aastate uljust võib mõista, kuid raskem on mõista poliitikuid, kes endale toona eripensione kehtestasid ja kes on ka täna esireas – sedapuhku ühiskondliku solidaarsuse häälekate nõudjatena. Solidaarsus ei ole abstraktne loosung, solidaarsus – kas või inimlik soov hädasolijat aidata – ei alga mitte riigist, vaid meist endist.
Head kaasmaalased!
Aeg-ajalt on värskendav Eestis toimuvat näha kaugema pilguga. Ameerika Ühendriikides ilmuvas ajalehes Vaba Eesti Sõna kirjutas ajaloolane Vello Helk järgmist: “Mulle teeb muret juunikommunistide retoorikale sarnanev üleskutse revolutsiooniks, mis võib saada saatuslikuks. Kui tahetakse lihtsalt olemasolevat maha kiskuda, mõtlemata sellele, mis saab homme, siis teenib ka naeruvääristamine ja demoniseerimine seda sihti üsna hästi.”
Olgu lisatud, et Vello Helk on valitud Tartu Ülikooli audoktoriks.
Jah, meie riigi ajalugu on tõestanud, kui ekslik on tunnetus „enam hullemaks minna ei saa“. Saab küll. Ja väga palju. Rusuvad meeleolud võivad kaasa tuua fataalseid tagajärgi. Seepärast tahaks väga loota, et me suudame hoida seda erakordset väärtust, mida omab rahulik, vaba mõttevahetust võimaldav avalik ruum. Ruum, mida ei täida sõim ja pime viha. Eesti Vabariik ei peaks mitte olema üks otsatu kohturuum.
Siinkohal meenuvad mulle ka Arvo Valtoni sõnad: kohtunikuks pürivad need, kes ei taha, et nende endi üle kohut mõistetakse. Ma ei pea siinkohal silmas ameti poolest kohtunikke.
Söandan natuke rääkida ajakirjandusest.
Filosoofiadoktor Indrek Treufeldt kirjutas Postimehes, et Eesti ajakirjandus armub teatud kindlatesse mõttekäikudesse, alternatiivseid käsitlusi aga naeruvääristatakse. Ka mulle tundub, et liialt sageli on ajakirjandus probleemi ilmnedes koheselt valinud poole, ning heitnud kõrvale faktid või tõlgendused, mis võiksid muuta kuvandit, mida kinnisilmselt tahetakse kinnistada.
Lihtne on öelda: poliitika, aga kindlasti ka ajakirjandus ja õiguskaitse ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima aus. Tegelikkuses juhtub pahatihti nii, et aus näib valena ja vale näib ausana. Kuid eksitav näilisus ei too kaasa näilist, vaid tegelikku ülekohut. Ja sellega on raske leppida.
Tigedus, mis täidab mõtete maailma, aitab luua soodsat fooni ja õigustust füüsiliseks vägivallaks. Ka mitte milleski süüdi oleva puu maha raiumine on vägivald. Nagu see juhtus siinsamas Tartus, Teerajajate alleel noore tammepuuga, mille olin mõned aastad tagasi istutanud. Aga veel rohkem liigutasid mind need tammetõrud, mille nüüdne Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas sellesama raiutud puuköndi kõrvalt korjas ja mulle ulatas.
Inimlik headus on poliitika ja erakondade ülene.
Head sõbrad!
Ma usun Eesti erakondade arenguvõimesse. Kujutlen juba ette sõnalist kuulirahet, kuid ometi väidan, et erakonnad on täna Eestis läbipaistvamad ja kontrollitumad kui eales varem ning et rahval on rohkem võimu kui eales varem. Võiks veel rohkem olla – alati võiks.
Fareed Zakaria kirjeldab oma kuulsas raamatus “Vabaduse tulevikust”, mis Jüri Adamsi tõlkes on olemas ka eesti keeles, seda, kuhu võib viia sõjakäik traditsioonilise poliitilise eliidi, erakondade vastu. Poliitikat hakkab suunama varjatud eliit – arvukad konsultandid ja lobistid, peidetud huvide kandjad, kes ei vastuta millegi eest, ei ole avalikult kuidagi mõjutatavad ega järgi ühtki laiemat huvi. Erinevalt varjatud eliidist on erakondadel oma juured, maailmavaade, tema ametiisikud on avalikud tegelased, kes peavad kogu aeg hoolitsema oma reputatsiooni eest. Mille eest hoolitseb varjatud eliit, jääb avalikkusele teadmata.
Head kuulajad!
Minu arvates ei ole parlamentaarse demokraatia praegusele korraldusele Eestis paremat alternatiivi. Laiema poolehoiu pälvinud ideed leiavad läbi valijate häälte tee erakondadeni ja sealt Riigikogu ning valitsuse tegevusse. Just nii toimibki esindusdemokraatia. Algatused väljastpoolt erakondi ja valimisi on selle süsteemi loomulik osa. Ent vabakond ei saa asendada erakondi. Nad eksisteerivad kõrvuti, koostöös, teineteist täiendades. Mõlemad peavad õppima teineteist austama.
Eelnevat arvestades on Vabariigi Presidendi algatatud jääkeldri protsess ning ellu kutsutud ühisloomeplatvorm kindlasti toetamist väärt. Loodan, et sellest protsessist sünnivad ideed, mis edendavad demokraatiat, veelgi laiemalt – edendavad elu Eestis. Mis ju lõppeks ongi meie ühine eesmärk.
Kallis Eesti!
Viie aasta pärast tähistame Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Sada on maagiline arv, mis näitab, et oleme ühe igati auväärses eas riigi kodanikud.
Teiste rahvastega võrdseks tõusmine nõudis meie eelkäijatelt suurt pingutust. Luua oma riik ei ole ühelegi rahvale lihtne ülesanne. Ning ka iseseisvus ei kesta iseenesest. Kuid me peame hoidma endas kindlat usku, et nii nagu Eesti ajalugu on osaks Euroopa ajaloost, nii on ka meie tulevik osaks Euroopa tulevikust. Ja selle usu peame edasi andma oma lastele ja lastelastele.
Tsiteerides lugupeetud tartlase, professor Mihhail Lotmani sõnu: “Lapsed on nagu investeering, lapselapsed on nagu dividendid.”
Võib-olla just järgmistel aastatel sündivad lapsed ja lapselapsed võiksid olla meie parimad kingitused oma riigi sajandaks sünnipäevaks. Et neid kingitusi saaks hästi palju!
Tänan tähelepanu eest!
Palju õnne, kallis Eesti!