Riigieelarve aluseks oleva rahandusministeeriumi majandusprognoosi näol on tegemist ühe arengustsenaariumiga, mis võib realiseeruda, kuid ei pruugi. See selgub tagantjärele.
Kui 17.10 ÄP usub Moody’se või SEB prognoosi olevat rahandusministeeriumi omast parema, ei tähenda veel, et valitsus peaks tormama uut riigieelarvet tegema. Seda ei nõuaks ka Eesti Panga prognoos, mis üksnes kinnitab riigieelarve tuludepoole täitumist.
2008. a riigieelarve kulud koos 2,7miljardilise oodatava ülejäägiga pole katteta. Need on arvestusega, et eelarve tulud suurenevad 17,2%; ilma ELi vahenditeta 14,2%. SKP nominaalkasvuks prognoositakse seejuures 14,5%. Nimetada eelarvet nende numbrite taustal laristavaks, on maitseasi.
Nn ülekanduvad kulud ei vii kuidagi Eesti majandust hukatusse. Nii ei juhtunud see Aivar Sõerdi aegu, kui 2006. aastasse kandus kulusid 5,8 mld kr ja 2007. aastasse 6,9 mld kr. Kui Ivari Padari käe all “lükkub sadade miljonite eest kulutusi järgmisse eelarveaastasse”, lõpeb asi ühtäkki krahhiga, sest “tänavune lisaeelarve sööb hoopis ära uue aasta säästud”?
Ülekanduvad kulud suurendavad jooksva aasta eelarve ülejääki ja vähendavad samavõrra järgmise aasta oma. Pealegi läheb lisaeelarve 2,7 mld kr suurustest kuludest 1,1 mld haigekassale – sotsiaalmaksu täiendavast laekumisest. Seda ütleb seadus, mis ei küsi oponentidelt, kas see tõukab järgmise aasta eelarve miinusesse või mitte.
Kui Aivar Sõerd opositsioonipoliitikuna peab vajalikuks teha riigieelarve 10 mld kroonise ülejäägiga, siis ei soovita ta õigupoolest midagi muud, kui kogu 2008. aastaks riigieelarvesse kavandatav ELi toetusraha (9,9 mld kr) kõrvale panna. Vastamata seejuures küsimusele “Kuidas EL sellele vaatab, kui Eesti paneb talle majanduse järeleaitamiseks antud raha hoopis kuhugi intressi kandma?”