Kõrvaltvaatajal, olgu see poliitiline vastasrind või ajakirjandus, on maksude alandamist ja ülejäägiga riigieelarve tegemist hea nõuda. Iseäranis mõlemat korraga – erinevalt valitsusest ei kanna neist kumbki vastutust riigile vältimatute kulutuste katmise eest.
Kõrvaltvaatajal, olgu see poliitiline vastasrind või ajakirjandus, on maksude alandamist ja ülejäägiga riigieelarve tegemist hea nõuda. Iseäranis mõlemat korraga – erinevalt valitsusest ei kanna neist kumbki vastutust riigile vältimatute kulutuste katmise eest.
Eelmisel nädalal olevat Eesti Panga president rünnanud valitsuse rahapoliitikat. 6. juuni Postimees teatas, et Äripäeva juhtkirja järgi olevat praegune valitsus pööranud selja Eestile seni edu toonud konservatiivsele rahapoliitikale. Neile sekundeerib 9. juuni Eesti Päevaleht. Nuta või naera, aga isegi 15 aastat pärast tõelise raha saamist ei suudeta Eestis vahet teha raha- ja rahandus- ehk fiskaalpoliitikal. Esimene kuulub puhtalt keskpankade pädevusse, millest pole valitsusele grammigi loovutatud. Seda raskem on uskuda, et Andres Lipstok oleks rünnanud valitsuse rahapoliitikat. Aga mine tea.
Samavõrra hoomamatu on Äripäeva juhtkirjas valitsuse süüdistamine riigi säästude huugama panemises. Mis sest, et 2008. a riigieelarve on jätkuvalt kavandatud ülejäägiga. Arvestagem, et taasiseseisvunud Eesti ajaloos on vaid korra – käesolevaks aastaks – tehtud olulise ülejäägiga eelarve.
Eelarve ülejäägil on ennekõike tähendus nendele, kes on oma raha toonud või kavandavad tuua Eestisse. Ülejääk on ülivajalik kolmel põhjusel.
Esiteks, kui valuutanõukogu põhimõttel rahasüsteemi jätkusuutliku arengu tagatis on avaliku sektori vähemalt tasakaalus eelarve – Argentina hoiatav näide!
Teiseks, kui erasektor laristab, peab avalik sektor säästma. Valitsus peab olema sabassörkija palgaturul.
Kolmandaks, nii headel aegadel kui ka raskematel tuleb raha kehvemateks päevadeks kõrvale panna. Majanduse tsükliline areng on sama paratamatu kui aastaaegade vaheldumine.
Euro tulekuks on praegu mõttetu abi otsida eelarve ülejäägist. Raha on raha, pole suurt vahet, millisest taskust see välja võetakse. Tõsi, valitsus saab ülejäägis eelarvega viia raha ringlusest välja ja vähendada sellega nõudluse survet hindadele. Tänases Eestis aga pigem teoreetiliselt, sest igasugune ülejääk meenutab mitte enam sõelaga, vaid põhjata ämbriga vee kandmist.
Miks muidu peab Eesti Pank kohustusliku reservi nõude tõstmist ilmvõimatuks. Mullune 7,7miljardiline valitsussektori ülejääk oli kui piisk kuumale kerisele, sest iga valitsuse poolt ringlusest väljaviidud krooni asemele tõid pangad netos mõõdetuna välismaalt sisse neli uut. Ka 2007. a ei paista ses suhtes parem tulevat. Pankade võlg välisriikide krediidiasutustele on suurenenud aastaga 59 miljardilt kroonilt 81 miljardile. Kunagi varem pole välisvõlgnevuse osatähtsus koondbilansi passivas olnud nii kõrge kui praegu – 29,8 protsenti aprilli lõpus.
Euro kontekstis ei jää aga muud üle kui tõdeda: lükanuks pangad 2005. aasta juulis käivitatud laenuralli aasta võrra edasi, olnuks meil praegu kõigil eurod taskus. Sääste, mida pole, ei saa huugama panna. Küll saab aga huugama panna tulevaste põlvede tööd.