ALKOHOLI tarbimine, selle kasv, kahanemine ja trendid, alkoholismi otsesed ja kaudsed tagajärjed ühiskonnale on Eesti poliitika, sotsiaalse mõtte ja tavateadvuse igapäevased koostisosad.
Sakala, 31.01.2007
ALKOHOLI tarbimine, selle kasv, kahanemine ja trendid, alkoholismi otsesed ja kaudsed tagajärjed ühiskonnale on Eesti poliitika, sotsiaalse mõtte ja tavateadvuse igapäevased koostisosad. Tasub vaid viidata joomisele kui probleemile, kui lahingvalvele asuvad kümned karskus-, naiste- ja spordiliidud, arstid ja psühholoogid ning muidugi poliitikud.
Teisiti öeldes: teema on sensitiivne ja aktuaalne. Peaaegu igal inimesel on joomisega isiklik suhe: ikka on kas mõni tuttav selle tõttu invaliidistunud või hukkunud või siis on kellegi elu selle tagajärjel murenenud. Ikka leidub neid, kel seostub joomisega episoode, mida nad parema meelega mäletada ei tahaks.
Samas tuleb tunnistada, et sama vanad, kui on eesti rahva joomarlus, on ka sellevastane valgustustöö ja karskusliikumine. Lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald ei alustanud kirjameheteed mitte «Kalevipoja», vaid joomisevastase õpetusraamatuga «Viina katk». Siia võib lisada tõsise ja järjekindla karskustöö, alates Jaan Tõnissonist ja lõpetades praegu aeg-ajalt uudisekünnise ületavate karskusliikumise aktivistidega.
MEIL POLE metoodikat, mille põhjal teha kindlaid järeldusi karskuspropaganda seostest rahva tarbitava alkoholikogusega. Küll aga tundub, et mida rohkem karskust propageeritakse, seda enam juuakse. Loomulikult on ka teistpidine mõju: suurem joomine aktiveerib selle vastu võitlemist.
Seost alkoholireklaami ja joomisevastase selgitustöö vahel pole täheldatud, küll aga seda, et lihtsakoeline ja agressiivne karskuse propaganda mõjub koomilisena nii mõneski kirjanduslikus teoses. Põhjus on lihtne: joomise vastu on sõna võtnud sotsiaalselt aktiivsed, kuid väga sirgjoonelised inimesed, kelle aktsioonid on nende üritusele pigem kahju kui kasu toonud.
Toosti ja pulmanapsi asendamine mahlajoomisega või jaaniõhtusest õllekapast limonaadi rüüpamine pole meie rahva seas kuigivõrd kinnistunud. Mihhail Gorbat�ovi katse alkoholi tarbimist piirata ja inimesi kohustuslikus korras karskusseltsidesse registreerida andis tulemuseks viinajoomise kohvikannust ja teetassist.
Viga on selles, et joomisevastase võitluse taga pole enamasti miskit muud kui paremal juhul naiivne aktiivsus ning halvemal juhul tõelise häda odav ja populistlik ekspluateerimine lühiajalise poliitilise võidu huvides.
NII VÕTTIS majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar alkoholireklaami keelava seaduseelnõu riigikogust tagasi. Eelnõu kohaselt oleks piiratud alkoholi reklaamimist, eriti niisugust reklaami, mis on määratud noortele ja mis on seetõttu kõige ohtlikum.
Riigikogu majanduskomisjonis tehti vähemalt kaks põhimõttelist otsust. Esiteks võrdsustati lahja alkoholi reklaam kange omaga ning pikendati lahja alkoholi reklaami keeldu kella 20-lt kella 21-ni. Televaatajad oleksid saanud juurde tunni alkoholivaba aega ning piirang oli suunatud just noori alkoholi pruukima meelitava lahjade jookide reklaami vastu.
Teiseks otsustas komisjon kohustada alkoholireklaami juures näitama hoiatust alkoholi tervisele ohtlikkuse kohta analoogselt ravimireklaamiga, mille puhul kiiresti, aga siiski arusaadavalt antakse teada, mida ette võtta näiteks kõrvaltoimete tekkimisel. Meeldetuletus telerivaatajale «Alkoholi liigtarbimine on ohtlik teie tervisele» olnuks kindlasti kasuks.
ENAMIK RIIGIKOGU majanduskomisjoni liikmeid ei pidanud õigeks suruda alkoholireklaami kitsasse ajalisse raamistikku, sest see tooks kaasa reklaami arutu kuhjumise ning pigem kasvataks selle mõju vaatajale.
Et oleme Euroopa Liidu liikmed, tuleb arvestada ka selle organisatsiooni regulatsioonide, muu hulgas kohtulahenditega. Näiteks Rootsis kehtestatud täieliku alkoholireklaami keelu on Euroopa Kohus tühiseks kuulutanud. Otsus on pretsedendi tähendusega ning meil tuleb oma seadusi muutes sellega arvestada.
Joomisevastases võitluses käiakse välja liiga palju ja liiga radikaalseid ideid, nii et need muudavad kogu selle lahingu kas mõttetuks või naeruväärseks. Nimetan siinkohal aasta algul meediast kostnud hüüatust, et keelame ära 1. jaanuari sümfooniakontserdi teleülekande, sest seda spondeerib konjakifirma Hennessy.
Joomarlus ei alga inimestest, kes pruugivad margiveine või Hennessy konjakit, samuti neist, kes joovad sauna järel pudeli või paar õlut (mõistagi ei pea ma silmas kaheliitrisi turbodiisleid). Alkoholismi stardikoht on lahjad ja lastele maitsvad džinntoonikud, kissid ja muu seesugune kraam, mis on kergesti kättesaadav ning muutunud noorukite trendikäitumise osaks.
TEEMAT LÜHIDALT kokku võttes: alkoholi tarbimisega tuleb võidelda, kuid üksnes niisuguste vahenditega, mille ühiskond omaks võtab, ning mitte ainult valimiste eel.
Reformierakond peab õigeks, et riik muudaks alkoholismivastase teavitustöö üheks tähtsamaks eesmärgiks ning kahekordistaks selleks riigieelarves ette nähtud summat. Ehitame spordihooneid, loome avalikult kasutatavaid tervisespordirajatisi ning propageerime tervislikke eluviise! Loome juurde võimalusi tervislikult elada ja kahekordistame senist teavitustöö mahtu.
Aktiivsed täiskarsklased moodustavad ühiskonnas küll väärtusliku vähemuse, kuid ikkagi vähemuse. Olin ise kuni 25. eluaastani täiskarsklane. Pärast seda muutusin normaalseks, see tähendab luban endale mõnikord pokaali head veini või pärast sauna õlut. Muide nii on ka liigjoomise vastu parem võidelda, sest täiskarsklasi inimesed eriti uskuda ei taha.