Viimasel ajal on mul tekkinud küsimus, kas mitte sõltumatuks häälekandjaks nimetav erameedia ei või olla sama kallutatud kui roheline või kollane partei leht.
Meie Maa, 16.07.2007
Viimasel ajal on mul tekkinud küsimus, kas mitte sõltumatuks häälekandjaks nimetav erameedia ei või olla sama kallutatud kui roheline või kollane partei leht. Varjatumal kujul, aga ometi. On selge, et Kesknädal Savisaare kiiruseületamist ei kajasta, aga kas Oma Saar haisvat peldikut praamil kajastaks?
Mõlemad on pseudoteemad. Samas, keegi ei kahtle, et Kesknädal (nagu ka teised parteilehed) on kallutatud ajalehed, kust erapooletust otsida ei tasuks. Kui erapooletud on aga ennast sõltumatuks nimetavad eraväljaanded? Kas nende omanike huve kahjustavaid teemad leiavad kajastamist või siiski mitte?
Peaminister Andrus Ansipi ja endise peatoimetaja Mart Kadastiku noorpõlvesõpruse pärast on Postimeest oponentide poolt nimetatud vahel Reformierakonna häälekandjaks. Samas, selle norrakatest omanikud Eesti poliitikast ei huvitu ja on pigem huvitatud korralikust kasumist ja heast mainest, mida suurima tiraažiga päevaleheks tõusnud ajaleht ka kenasti pakub.
Järgides Schibsted’e, võiksid ka teised erameedia omanikud soovida vaid head mainet, veelgi paremat kasumit ja mitte sekkuda ajalehe sisulisse külge. Kui ajalehe omamine on vaid pisku muude äride kõrval, võib nišiväljaannet teha ka altruismist. Ning kui isu otsa saab, see ka kinni panna.
Eelmise nädala Eesti Päevalehes oli minu artiklist välja jäetud kohad, kus riivasin EPL’i omanikku Hans H. Luike ja tundsin muret Eesti meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Hans H. Luige kontsern omab olulist osalust nii Päevalehes kui ka Eesti Ekspressis ja hiljuti ostis ta ka Maalehe. Võib-olla oli ruumi vähe, võib-olla ei olnud mu seisukohad õiged.
Kirjutasin, et katseid muuta Eesti kuulekaks ühe mõtte riigiks võiks otsida ka Luige ajakirjanduskontserni seest. Viimaseks ilmekaks näiteks on justiitsminister Rein Langi sünnipäev, mida Ekspress nii ühekülgselt kajastas. Natsipeoks tituleeritud üritusel tatsas rõõmsa näoga ringi ka seesama Hans H. Luik, keda ürituse iseloom ei näinud küll kuidagi häirivat.
Kunagi küsisin ühelt kontserni kuuluvalt töötajalt, et kui palju Hans H. Luik ja Jaan Manitski ajakirjanike päevategevusse sekkuvad ja sain vastuseks, et Manitski üldse mitte ja Luik suhteliselt vähe. Samas Luike või mõne tema äri kritiseerivat lugu ei avaldata. Pole siis ime, et Eesti Ekspress pole uurinud Luige äritegevust Venemaal või tema seotust poliitikutega.
Eesti meedia on täna parem kui kunagi varem. Niipalju erinevaid ajalehti ja ajakirju ei ole meil kunagi välja antud. Lõpuks on konkurents nišiajakirjanduses ja maakondlikes lehtedes. Eesti meedia heasse tasemesse on Luik andnud olulise panuse ning on olnud omanikuna hea.
Sellest hoolimata tunnen muret meedia koondumise üle ühe grupi kätte. Ma ei usu, et Eesti omanikud hakkaksid igapäevaselt ajakirjanikele ette kirjutama, millist teemat kajastada. Kuid miski ei garanteeri, et teatud teemasid välditakse. Selleks pole vaja isegi otsest tsensuuri. Kes ikka hammustab kätt, mis toidab.
Ei tasu ka unustada meedia konsolideerumise musta stsenaariumit. Suur osa Venemaa tähtsamaid meediakanaleid ei kuulu mitte riigile, vaid „sõltumatule” Gaspromile. Need väljaanded kiidavad kui papakoid takka igale Putini administratsiooni otsusele ja ei erine millegi poolest näiteks keskvõimule allutatud meediast Valgevenes.
Hea, et Eestis on sõnavabadus.