ORT TV õhtustes uudistes on venekeelsete jaoks rohkem tõde kui ETV uudistes või valitsuse liikmete avalikes pöördumistes
SL Õhtuleht, 26.05.2007
ORT TV õhtustes uudistes on venekeelsete jaoks rohkem tõde kui ETV uudistes või valitsuse liikmete avalikes pöördumistes.
Pole siis ime, et Kristiina Ojuland sellise olukorraga rahul ei ole ja peab propagandasõja võitmise vahendiks muuta vene telepilt sahisevaks. Jagan Kristiina õigustatud muret, kuid näen tema lahenduses mitmeid ohte.
Siinkohal ei hakka ma heietama teemal, kuidas lairiba-interneti hea kättesaadavus muudab selle tegevuse pikas perspektiivis täiesti mõttetuks. Keskendun ohtudele, mis kaasnevad (välis)meedia piiramise ja/või selle riikliku mõjutamisega.
Eeskuju Valgevenest
Välismeedia ohtliku mõju kõrvaldamise eeskujuks võiks vaieldamatult pidada Valgevenet. Poola piiri lähedal asuvas Brestis pidid küll Poola raadiojaamad levima ning isegi Vaba Euroopa Valgevene originaalsaated umbes 30 kilomeetri raadiuses kuulda olema, kuid see ei taga kümne miljoni elanikuga riigis mingit tähelepanu.
Isegi siis, kui mõnel piraatpanniga CNN või BBC telekapurki jõuab, ei taga vähene keeleoskus piisavat arusaamist. Palju mõnusam on ju vaadata Russkoje Kino filme, kui püüda aru saada, miks välisuudised sisemaistest erinevad. Arutada selle üle ei ole ju niikuinii kellegagi.
Jaanuaris Valgevenet külastades kurtsid kohalikud, et gaasitüli tõttu on hakatud tsenseerima ka Vene uudiseid, sest nendes on olnud kriitilisi noote batka Lukašenka suunas. Nii hakati Vene uudiseid Valgevene riigitelekanalitesse edastama tunnise hilinemisega, ebasobivad kohad välja lõigatud.
Eelmisel aastal külastas Valgevenet vaid paarsada tuhat Lääne-Euroopa turisti, mis ei ole kindlasti piisav, et läbi isiklike kontaktide mingitki teise arvamuse seemet levitada. Seda enam, et vähegi aktiivsemate välismaalaste ees uks riiki lihtsalt suletakse. Nagu Valgevene konsul Aleksandr Šegedin kirjutas 16. aprilli ajalehes Molodjoš Estonii, et teda ei lasta sinna enam kunagi.
Keelustamise lumepalliefekt
Ka Valgevenes algas kõik mõne ajalehe sulgemise ja ajakirjaniku persona non grataks nimetamisega. Mis kasu sellest oleks, arvestades, et Vene telekanalite ligipääsu sulgemine (isegi siis, kui see oleks tehniliselt võimalik) ei taga, et Eesti venekeelne meedia hakkab oma tonaalsust muutma.
Ivan Makarov kirjutas Päevalehes õigesti, et kui me ei suuda kindlustada isegi seda, et meie enda massiteabevahendid täidaksid elementaarseid reegleid — et ässitavaid kuulujutte, laimu ning isikute, riikluse ja rahvuste vastu suunatud üleskutseid ja solvanguid ei avaldataks —, kuidas me suudame siis reguleerida väljastpoolt tulevat vihkamist?
Teoreetiliselt võib ka pahad venekeelsed lehed kinni panna, aga siis võiks juba ära keelata ka kriitilised artiklid eestikeelses meedias. Alustaks Kesknädalast, mis on ju vene propaganda K-kuues. Mis suhtes on nende vale ja vihkamine õigem kui ORT TV oma? Ja pärast seda läheks kollase meedia kallale.
Ärakeelamise kõrvalprobleem on see, et tsensuuritavad kanalid saavutavad alatihti suurema usalduse, tõe ja suursugususe oreooli, ehk saavutavad selle, mida hävitada püüti. Mäletame ju Ameerika Häält ja Vaba Euroopat, mis hoolimata segamisest meie maailmapilti 20 aastat tagasi kujundasid.
Lahendus
Mäletan üritust, kui meediast poliitikasse siirdunud arutlesid omavahel, et üheks võimaluseks on näiteks venekeelse Postimehe kasutamine «õige» sõnumi edastamiseks. Uskumatu. Esiteks muutuks Postimees siis võimu häälekandjaks ja nendele, kes võimu ei usalda, ei oleks sellel mingit efekti.
Vahel jõuab minu kirjakasti mõni linnaosaleht, kus keegi tähtis keskerakondlane tõestab, kui tore on Sakala lammutamine, kui aus mees on Elmar Sepp või kui hästi linna rahaga ümber käiakse. Loen, aga tõesti ei usu. Lähen hoopis vihaseks.
Miks siis arvata, et kui visata Ida-Virumaal igasse kirjakasti tõeleht, muudavad sealsed elanikud oma arvamust? Suurem osa propagandalehtedest rändab pliidi alla või asendama vetsupaberit. Mina ei arva, et meie venekeelsed elanikud on nii rumalad. Selle tõestuseks on ka tõik, et populistid Dmitri Klenski või Andrei Zarenkov pole kujunenud vene eliidiks ja arvamusliidriteks Eestis. Viimase Konstitutsioonipartei kogus märtsivalimistel ju vaid 0,9% häältest.
Just seetõttu julgen väita, pronkssõduri teisaldamisest puhkenud siseriiklikus kriisis on ka midagi positiivset. Tänu sellele on hakatud arutlema teemadel, mis muidu majanduskasvu ja pensionitõusu kõrval väheolulised tundusid. Kõikide Eestis elavate inimeste arvamus on muutunud oluliseks.
Kultuuriministri otsustav toetus internetiportaali novosti.etv24.ee avamisele on kiiduväärne, kultuuriseltsidega arutelud Vene meedia üle samuti. Oluline on dialoog meediaorganisatsioonidega, mis täna meie venekeelses elanikkonnas debatti tekitavad, näiteks telekanaliga Pervõi Baltiskii. Selle asemel, et midagi sulgeda, peaks looma usaldusväärse suhte meediumitega, mida meie venelased usaldavad.