Euroopas on kulunud aastaid kommunismi kuritegude hukkamõistmise aruteludeks.
Euroopas on kulunud aastaid kommunismi kuritegude hukkamõistmise aruteludeks.
Eesti on teinud korduvalt ettepaneku, et kui soovitakse inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja sõjakuritegude avaliku õigustamise, eitamise või mitteoluliseks tunnistamise kriminaliseerimist, siis peaks olema hõlmatud ka kommunistlike re�iimide kuriteod.
Senini viidatakse inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja sõjakuritegude defineerimiseks ainult Nürnbergi tribunali statuudile ning rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudile.
Kuid kas on olemas siis mitut liiki inimsusevastaseid kuritegusid: ühed, mida tegid kommunistid ja mis aeguvad, ja teised, mida tegid natsid ja mis ei aegu?
Hukkamõistmise keerukus
Tegelikult on see Euroopas totalitaarsete režiimide ja ideoloogiate hukkamõistmise ümber lahvatanud vastasseis veelgi keerukam. Johtub faktist, et Lääne demokraatiad tegid nende re�iimidega tihedat koostööd, ja see ongi üheks põhjuseks, miks ei rutata noid re�iime ja neid kandnud ideoloogiat hukka mõistma.
Esimesena tõi selle Euroopa teadvusesse Briti kodanik, krahv Nikolai Tolstoi-Miloslavski, kellega ma kohtusin läinud nädalal tema külaskäigu ajal Eestisse. Krahv Nikolai Tolstoi-Miloslavski on tänapäeva Euroopa kangelane. Kirjamehena kirjutas ta sellest, kuidas Briti impeerium, lähtudes Jalta kokkulepetest, tallates jalge alla Genfi konventsiooni, deporteeris 1. juunil 1945. aastal tuhandeid kasakaperesid ja teisi põgenikke Venemaalt nende tahte vastaselt briti okupatsioonitsoonist Austrias nõukogude okupatsioonitsooni, Stalini kätte.
Paljud lapsed, vanurid, naised hukkusid deporteerimise käigus, NKVD kätte sattunute kannatused ei kannata kirjeldamist. Julm iroonia seisnes selles, et paljud põgenikelaagrisse tulnutest olid äsja vabanenud natsi kontsentratsioonilaagritest.
Aga võime meenutada veel näiteks liitlaste poolset tsiviilelanikkonna massipommitamisi Dresdenis või massilisi vägistamisi okupeeritud Saksamaal või siis massiküüditamist meie enda kodumaal. Ikka veel vindub nõukogude partisani Kononovi protsess, kelle süüs on veendunud Läti riik. Venemaa see-eest leiab, et naiste ja laste teadlik tapmine sõjaajal oli kangelastegu.
Mul on väga hästi meeles minu vanaema jutustused kommunistide julmusest ja eestlaste piinamisest deporteerimisel, kuidas imikutele loomavagunites juua ei antud ja kuidas lapsed ning täiskasvanud surid pikal teel Siberisse. Tänapäeval on need kuriteod muutumas meie põlvkonna jaoks pigem abstraktseteks.
Kuid kujutage vaid ette, et olete näiteks konstaabli naine. Ja et teid deporteeritakse loomavagunis. Teil on imik ja mõneaastane laps. Kuid teil ei ole mingit valikut � Selliseid õudusi elasid Eestis üle kümned tuhanded, sajad tuhanded inimesed. Ja nende kuritegude toimepanemise eest ei ole peale mõne üksiku inimese kedagi karistatud.
Paljude inimsusevastaste sõjakuritegude tunnistamine on läinud raskelt, sest kuritegude tegijad olid võitjad. Aga võitjate üle ju kohut ei mõisteta.
Lootusekiir kumab kaugel
Kuid nii ei saa see olla tänapäeva Euroopas, sest pole tähtis missugune ideoloogia, riik, re�iim või poliitik oli inimsusevastase kuriteo taga. Tähtsad saavad olla üksnes sellise kuriteo fakt ja vältimatu karistuse selle eest.
Muidu me elame ikka veel vanas, võitjate maailmas, mille lõid Jaltas Stalin, Roosevelt ja Churchill.
2006. aasta jaanuaris õnnestus vastuseisust hoolimata võtta Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees vastu poliitiline deklaratsioon, milles kommunismi kuriteod hukka mõisteti, kuid täidesaatev osa jäi häälte puudumisel vastu võtmata. Vastu hääletasid muidugi vasakparteid ja paljud sotsiaaldemokraadid.
Me saame väga hästi aru, et need omal ajal Stalinit ja ka Eesti rahva vastu kuritegusid ülistanud vasakparteid on praegu paljudes Euroopa riikides võimul. Kommunistid ei ole muutunud. Ei Soomes, ei Itaalias, ei Kreekas ega Küprosel.
Nad esindavad totalitaarset ideoloogiat, kaitsevad hüsteeriliselt kommunistide kuritegelikku minevikku. Ja just seepärast on väike eesti rahvas neil jätkuvalt jalus. Ja kui keegi vaidleb selle vastu, siis küsigem: millal astusid Euroopa vasakparteid välja Eesti eest? Minevikus ja tänapäeval? Selliseid juhtumeid ei ole. Nii on lood.
Eesti ise on olnud endaga nende aegade suhtes aus, nüüd on see juba vastuvaieldamatu fakt. Võtame kas või Ilvese hiljutise vabanduse sellepärast, et Nõukogude lennuvägi käis Soomet Talvesõja ajal Eesti territooriumilt pommitamas.
Aprillis arutasid Euroopa Liidu justiitsministrid kommunistlike re�iimide kuritegude kriminaliseerimist. Loomulikult on kena, et justiits- ja siseasjade volinik Franco Frattini tahab midagi ette võtta. Aga ma suhtuksin ettevaatlikult Frattini tegevuse tulemustesse. Räägitakse täiesti tõsiselt vajadusest asja uurida. Kuid kas tõesti on “Gulagi arhipelaag” veel läbi lugemata? Ja ikka veel ei tea, et kommunismi ohvrite hulk ületab kümneid kordi natsismiohvrite arvu? Kommunismi kuriteod on nüüd küll nii põhjalikult läbi uuritud, kui üldse saab, ainuüksi vene autorite kirjutatust saaks terve maja täis.
Aga kui ELis ollakse valmis asjaga edasi minema, siis meie saame seda ainult toetada. Oleme valmis pakkuma ka asjakohase sisuga nõupidamiste ja konverentside korraldamist Eestis. Samas peame olema valmis selleks, et ägedat vastuseisu jätkavad vasakparteid, kohati ka sotsialistid, mida Venemaa tagant õhutab. Ma kutsuksin siinkohal Eesti vasakparteisid üles küsima oma sõsarparteidelt, miks nad ei toeta kommunismi hukkamõistmist ja kuritegude tunnistamist eesti rahva vastu?