Paljud poliitikud peavad kahjuks endiselt sisejulgeolekut peamiselt õliste partide pesemiseks või tuletõrjujate palkadeks.
Paljud poliitikud peavad kahjuks endiselt sisejulgeolekut peamiselt õliste partide pesemiseks või tuletõrjujate palkadeks. Pikemas perspektiivis sõltub sisejulgeoleku tugevusest meie vabaolemise ja poliitilise aususe ehk lõppkokkuvõttes meie iseseisvuse tulevik.
Hoolimata Venemaa vastupidisest poliitilisest retoorikast investeerib ta erinevate poliitiliste protsesside mõjutamisse välismaal meie jaoks kolossaalseid summasid.
Juba 2000. aastal hoiatasid sõbralikud riigid meid selle eest, et külma sõja aegne luureametkond on Venemaal välja vahetatud ja peale on kasvanud uus, Putini eelisfinantseeritud nüüdismaailma sobiv ja agressiivne põlvkond.
Pronksmees on karu lemmik
Pronkssõdur, meeldib see meile või mitte, on venelaste rahvusvahelise poliitika ja meievastase mainekujunduse võimas atribuut ja lihtsalt talupoja kirvemeetodil seda probleemi lahendades lööme endale jalga. Eesti riik suudab täna Vene propaganda vastu ümber veenda diplomaate, kuid ta ei suuda kunagi veenda nende diplomaatide kodumaade üldsust. Meil pole raha, et osta end mõnda suurde lääne meediumisse nagu Euronews. Rahvusvahelises propagandasõjas jääme kahjuks Venemaale igal juhul alla. Seega ei ole lähiaastate võtmesõna Eesti riigile mitte ainult päästevõimekus, korruptsioon või Sosnovõi Bor, vaid ka vastuluure. Kui me täna seda endale ei tunnista, ostame piltlikult öeldes endale varsti jällegi, rõõmust õhetavate põskedega, Iisraelist kahurite pähe kuhja vanarauda nagu, 90ndatel tehti. Seekord ainult peenemalt, skandaalitult ja mõnes teises vormis.
Keskerakonna kaotus valimistel oli Venemaale karm tagasilöök. Vene tipp-poliitikud võtsid aktiivselt osa Keskerakonna riigikogu valimiskampaaniast ja innustasid vene meedias venekeelset elanikkonda kindlasti Keskerakonna poolt valima. Läbi kohaliku suure erakonna on kõige kindlam Venemaa huvidele vajalikku poliitilist suhtekorraldust Eestis sisse seada. Aga valimiskaotust nii ei jäeta. Uut tulekut valmistataks ette paremini ja seda kindlamalt.
Kui me kasvavale Vene survele vastu seismiseks mitte midagi ja ka tegelikult adekvaatset ette ei võta, satume varem või hiljem sarnastesse skandaalidesse nagu Läti. Seal üritavad kohalikud oligarhid läbi seadusemuudatuste ja sõbraliku valitsuse saavutada kontrolli julgeolekuasutuste üle. Miks? Sest peamiselt julgeolekuasutused takistavad reaalselt Lätis Venemaa huvidele vastavat laiaulatuslikku poliitilist suhtekorraldust luua. Seni kuni Venemaa ei saa üle oma rahvuslikust impeeriumi kaotusevalust, ei ole võrdne poliitiline partnerlus kahjuks võimalik. Pronkssõduriga seotud rahvuslik, meievastane hüsteeria toimub olukorras, kus näiteks Narvas on võssa kasvanud terve Nõukogude sõdurite surnuaed. Nende sõdurite unustatud au ning väärikus ei huvita Venemaal kedagi. Saksa sõdurite surnuaed teisel pool teed on Saksa riigi toel väärikas korras.
See näitab, et Vene riik ei leina tegelikult oma poegi, vaid suurrahvuslikku üleolekut. Ja seda teevad nad fašismivastase võitluse austamise sildi all pronkssõduri juures Eesti pealinnas, kaks korda aastas Nõukogude lippe lehvitades. Sümbol ei ole seejuures impeeriumimeelsetele radikaalidele mitte pronkssõdur, vaid selle asukoht. Platsike väikese naaberriigi pealinna südames. Eesti riik võiks ja peaks kõik sõjakalmistud kogu Eestis oma kulul korda tegema ning sellega Venemaale ja rahvusvahelisele publikule näitama oma tegelikku suhtumist surnutesse.
Kas keegi mäletab veel Tony Masseyd, Giovanni Sposatot või kedagi Peterburi allilma autoriteeti Mogilat, kel kõigil olid sidemed Eesti poliitikutega? See kõik polnudki nii ammu. Poliitikud, kes neid avantüüre korraldasid, ajasid kõik oma heas usus justkui Eesti asja, aga selle peale muutus lääne luure ja kriminaalluure kogukond põhjendatult väga etteheitvaks, sest me just kavatsesime NATOsse ja Euroopa Liitu astuda. Ehk olime sisenemas nende inforuumi. Eesti politsei rahvusvaheline usalduskrediit oli nii madal, et politseis olid vaid üksikud inimesed, kellega meie partnerid olid nõus infot vahetama.
Juhised siseministrile
Oleme rahvusvaheliselt usaldusväärsed. 78% Eesti inimestest usaldab politseid. Kuritegevus väheneb tänu sellele, et sisejulgeoleku tegevust on planeeritud targalt ja pikema aja peale. Meid aitavad meie enda kogemused ja järjepidevus, sest Masseyd, Sposatod ja Mogilad ei ole kuhugi kadunud, vaid on muutunud palju varjatumaks, mitmepalgelisemaks ja nutikamaks. Uuel siseministril on ajalooline võimalus põhiseadusele oluliselt tugevust juurde anda. Kas ta saab sellega hakkama, näitab aeg. Esiteks ei tohi talle olla üllatuseks, et kaks korda aastas aktiveeruvad vene äärmuslased Tallinna kesklinnas. Siseminister ei saa olla poliit-tehnik, kes oskab lugeda vaid talle ette kirjutatud koalitsioonilepet. Selleks peab ka tal endal olema selle sisust ja julgeoleku loomisest oma nägemus. Ta ei saa olla ametnike hüpiknukk, vaid ta peab vastutama isiklikult meie vaimse ja füüsilise kindlustunde eest. Tal tuleb tõestada või lükata ümber mõned väited kriminaalpolitsei seotusest kurjategijatega ja garanteerida politsei ausus. Võidelda korruptsiooniga ja garanteerida mõnes Ida-Viru omavalitsuses samad vabadused kui mujal Eestis.
Vaja on nüüdisajastada sisejulgeoleku koolitussüsteem ja esitada sisejulgeoleku arengu pikem visioon. Lõpetada sisejulgeolekuvaldkonnas mõttetu dubleerimine ja luua ametnikekesksest süsteemist inimestekeskne süsteem, mis vastab meie riigi tegelikele rahalistele võimalustele, mitte ametkondlikele soovidele. Tegelik maailm on selleks liiga näiline, et tõsioludest tuimalt mööda vaadata ja vaid silmatorkavate ohtudega päevapoliitiliselt tegelda.