Võib-olla ei saa me kunagi teada, mida Ene Ergma oma kõnes riigikogule öelda tahtis, sest lausumata sõnad võivad vahel rohkem rääkida, kui sada ja üks kõnelejat kokku.
Lääne Elu, Põhjarannik, Harjumaa, Hiiu Leht, Oma Saar, 10.04.2007
Võib-olla ei saa me kunagi teada, mida Ene Ergma oma kõnes riigikogule öelda tahtis, sest lausumata sõnad võivad vahel rohkem rääkida, kui sada ja üks kõnelejat kokku.
Mõnel väikesel asjal väikeses riigis on vahel suurem tähendus, kui esimesel silmapingul paistab. Riigikogu esimene päev iga nelja aasta järel on alati pidulik sündmus olnud. Selle juurde kuuluvad saadikuvanded, hümn ja kaks tähtsat kõnet. Esimene neist vabariigi presidendi oma ja teine uue, vastvalitud riigikogu esimehe ametisse astumise kõne.
Esimese kandis üle televisioon ja seda refereeris ka enamik meediakanaleid. Esimene kõne koputas traditsiooniliselt nii tulevase valitsuse kui ka riigikogu liikmete südametunnistusele. Teine kõne tuli lihtsalt südamest, spontaanselt, ootamatult. Kahjuks jäi see üle kandmata ja enamikus väljaannetes mainimata ka selle tegelik sisu. Meedia oleks võinud tähele panna üht väga väikest, aga olulist detaili, milles oli sõnum meile kõigile. Nimelt seda, et teist, oodatud kõnet ei tulnudki. Ene Ergma jättis oma ettevalmistatud kõne lihtsalt ära. Ta ei jätnud seda ära selle pärast, et tal polnud midagi öelda või tal polnud aega. Ta ei kõnelnud seetõttu, et enamik välissaadikuid oli juba rõdult lahkunud ja ETV oli oma ülekande lõpetanud. Riigikogu saalis esinetakse tihti ka ju lihtsalt meediale, mitte saalis olijaile. Ta jättis oma kõne ära selle pärast, et otsustas olla suuremeelne. Just suuremeelsusest jääb meie poliitikuil liiga sageli vajaka. Näiteid pole vaja otsida kaugemalt kui lähiminevikust.
Aga milleks lugeda moraali ja korrata teiste sõnadega juba presidendi öeldut, kui ta ise oli asja saanud riigikogult kõigi aegade tugevaima mandaadi, 91 häält lOlst. Kui juurde arvestada need 3 endist head kolleegi, europarlamendi saadikut, kes põhiseaduse tõttu ei saanud hääletada, julgen neid tundes väita, et Ergma skoor olnuks kokku 94. See enneolematu toetus räägib iseenese eest. Kui Ene Ergma oma alati naeratava näoga tulemuste teatavaks saamisel riigikogule teatas, et jätab oma kõne ära, siis tundus, et tal oli tegelikult klomp kurgus.
Ei taha midagi halvasti teiste võimalike kandidaatide kohta öelda, aga kahtlen siiralt, et ükskõik milline teine riigikogu XI koosseisu liige oleks juhataja kohale kandideerides sellist tulemust saavutanud. Hääletamine on ju salajane ja alati on ka fraktsioonide poolt kokku lepitud hääli ,,uitama läinud”. Ergma sai ka enamiku nende toetuse, kes on teisel pool koalitsioonijoont ja kellel polnud seetõttu mingit moraalset kohustust tema poolt hääletada.
Mäletan, kuidas Ene Ergma sirge seljaga neli aastat tagasi Res Publica fraktsioonis tagatoas sepitsetud otsustele vastu hakkas ja fraktsiooni liikmeid kuluhüvituste või autoliisingute populismi juurest kaine mõistuse juurde tagasi kutsus. Oli neid, kes tema selja taga halvustavalt rääkisid, et ta teeb lõpuks ikka nii, nagu ,,äraostmatud” tahavad. Neis inimestes rääkis vaid õelus ja silmakirjalikkus. Ene Ergma jäi iseendaks.
Ütlesin ühes valimiseelses usutluses, et headus võidab. Nii ka läks. Usun siiralt, et Ergma on lihtsalt hea inimene, sest teda juhib vastutustunne ning armastus meie rahva ja riigi vastu. Ta ei soovi teistele halba, ei manipuleeri ega halvusta. Kahjuks on tema enda suhtes tihti vastupidi käitutud. Mitme kombinaatori arust oli ta vaid malenupp, esimest korda presidendi valimistel ja teist korda Tartu ülikooli rektori valimistel.
Riigikogu esimehe valimine näitas, et nende valimiste tegelik võitja oli Ene Ergma, sest iga riigikoguliikme selja taga, kes tema poolt hääletas, on kokku sajad tuhanded inimesed. Mingil kummalisel moel oli see võit ka vaikiv tunnustus talle paljude nende poolt, kes keeldusid või keda ei lubatud riigikogus presidendi valimistel hääletada. Kokkuvõttes selgus, et nende valimiste lõppvaatus ei olnud mitte palju ennustatud Mart Laari, aga hoopis Ergma kolmas tulemine.
Viimase tasakaalukus, siirus ja iseeneseks olemine kõigi oma inimlike vooruste ja puudustega teenisid talle lõpuks usalduse, mis teeb silmad ette kõigile riigimeestele, kes on sellel ametipostil olnud enne teda. Nii võimas mandaat esimese naisspiikrina äratab kolleegides ühtaegu aukartust ja armastust. Seda oli saalis ka tunda, sest aplaus tema pidamata jäänud kõne eest ei tahtnud vaibuda. Üht Ene Ergma siiski ütles. Ta tänas Eesti rahvast, kes on omale uue riigikogu valinud.
Võib-olla ei saa me kunagi teada, mida Ene Ergma oma kõnes riigikogule öelda tahtis, sest lausumata sõnad võivad vahel rohkem rääkida, kui sada ja üks kõnelejat kokku. Ergmal ei olnud vaja end sel hetkel enam kellelegi tõestada. Ta oli oma lahke meele ja soojusega võitnud riigikogu südamed. Sõnu polnudki vaja.