Igor Gräzin: mõte (Õpetajate Leht)

Kurikuulsad aprillisündmused pronkssõduri ümber ja vene koolide aastaid selle monumendi juurde toimunud „palverännakud” – klasside kaupa ja õpetajate juhtimisel – tõid fookusesse küsimuse, mille olemasolu ma ei osanud isegi aimata.

Nimelt selle, et teatud õppeaineid – eeskätt ajalugu ja ühiskonnaõpetust, aga nähtavasti ka kirjandust – võidakse koolides ära kasutada puht poliitilistel, ideoloogilistel eesmärkidel. Siin ja seal on kujunenud olukord, kus õpetaja ei õpeta, vaid indoktrineerib. Enamgi veel: sain kuulda täiesti jalustrabavat küsimust: mida sellise õpetajaga teha, kas teda saab vallandada ning kui saab, siis mille alusel ja kuidas?

Seega: ajaloo ja ühiskonnateaduste õpetaja, kes ei õpeta ajalugu ega ühiskonnateadusi, lihtsalt ei tee oma tööd. Mul pole mingeid raskusi selle fakti tunnistamisega. Olgu näitena kas või seesama 1940. ja 1944. aasta sündmuste teema. Ajalooõpetajalt ei nõuta siin ju midagi muud kui faktide ja sündmuste õiget esitamist.

Õpetus olgu apoliitiline

„Õige” all ma ei mõtle miskit erilist tõlgendamist, vaid faktide täielikkust ja õigsust. Arvan, et siia võiksid lisanduda hiljem ka võimalike tõlgenduste esitused. Näiteks: „NSVLi ametlik historiograafia leidis, et Balti riikide vägivaldset liitumist pole olnud, samal seisukohal on ka tänapäeva ametlik Venemaa. Eesti positsioon antud küsimuses on aga, et tegemist oli agressioonile järgnenud okupatsiooniga.”

Liigne süvenemine nende tõlgenduste detailidesse pole ajaloo õpeta­misel vajalik, kuigi jah, mõisteid „annek­sioon” ja „okupatsioon”, aga ka mitmeid teisi tuleb avada ühiskonna­õpetuse riigiõigust puudutavates osades.

Kuid see on vaid käepärane näide. Tähtsam on põhimõte: õpetaja ei tohi kasutada enda positsiooni isiklike poliitiliste vaadete esitamiseks ja pealsurumiseks. Esiteks on tegemist laste ja noorukitega, kel veel puuduvad teadmised, kogemused ja isegi emotsioonid esitatava materjali kriitiliseks mõistmiseks. Teiseks on õpilased õpetaja suhtes allutatud, sõltuvas positsioonis – õpetajast sõltuvad nende hinded, iseloomustused, sotsiaalne positsioon klassis.

Demokraatliku Eesti koolis ei saa nõuda (aga mõnes vene koolis seda seadusevastaselt nähtavasti tehakse!) mis tahes etteantud või minu pärast kas või Eesti riigi suhtes lojaalse või ebalojaalse ideoloogia esitamist. Küll aga saab ja tuleb nõuda, et ajalootunnis õpetataks ajalugu täpselt nii, nagu see oli. Eesti riigil ja riigis ei saa olla muud ajalugu, sündmustikku ja kronoloogiat kui tegelik.

Arusaam, nagu tuleks Eesti ajaloos midagi maha vaikida, moonutada, on ainus õpetamisviis, mis on meie riigi kodanikkonna kujunemise seisukohalt kahjulik. „Vene poolametlikku” ajalugu esitav ajalooõpetaja on sama valelik kui see, kes eitab asjaolu, et 1943. aastal oli Eesti „juudivaba terri­toorium” või et metsavendade ohvriks langes ka süütuid külainimesi.

Poliitikaks liiga noored

Veidi teine lugu on „puhas” ühiskonnaõpetus. Sotsioloogilisi doktriine ja teooriaid on mitmeid ja paratamatult tuleb nende vahel teha valik. Kinnitan oma kogemusest, et see on lihtsam, kui arvata võib – piisab, kui ütelda, kellele üks või teine teooria kuulub, ja näidata selle võimalik vastand. Näiteks väites, et riigi teostamiseks on vaja teatavat kogust sotsialiseeritud kapitali, tuleks lisada, et sotsialistide arvates peaks see olema võimalikult suur, liberaalide arvates aga võimalikult väike. Ja see on koht, kus Eesti haridussüsteemis on asjad viltu: ministeeriumi juures toimivad õpikuid retsenseerivad komisjonid on päris hirmuäratavad. Tagajärg on, et Eesti ise suunas veel eelmise valitsuse aegu koolidesse õpikuid, mille aluseks on nähtavasti olnud tublid käsikirjad, kuid mis on retsenseerimiste ja komisjoniarutelude tulemusena ideoloogilisteks saanud. On lause: „Iga riik peab hoolega planeerima, mida toota, kui palju toota, kuidas toota, kellele toota.” See pole väljavõte haigusloost, vaid REKKi poolt lubatuks arvatud õpik.

Jättes kõrvale puhteetilise aspekti ja võimaluse, et õpetajapoolne poliitiline indoktrineerimine on vale (isegi suur osa poliitikateadlasi omab väga hägust ettekujutust sellest, kuidas poliitika toimib), arvestagem asjaoluga, et koolilapsed on ikkagi siiski veel liiga noored selleks, et siirduda suurte kahjudeta poliitilise elu reaalsustesse. Meie väikeses riigis toimib „vertikaalne lift” poliitikas üsna kiiresti: märkimisväärsetesse poliitilistesse „kõrgustesse” jõudmine võib osutuda suhteliselt lihtsaks, mis tähendab ka ligipääsu isiksust selgelt väärastavatele võimalustele. Korruptsioon, egoistlik omakasu, küünilisus on käeulatuses ja kujunemata noorele võib see ahvatlus käia üle jõu. Sagedamini juhtub, et kujuneb vale orientatsioon kogu ülejäänud eluks. Osa vastutusest langeb ka õpetajatele.

Lapspoliitikust saab aheraine

Sama käib ka nende noorukite kohta, kelle on väärastanud Naši, Molodaja Gvardija jt Moskva Hitler­jugendi-laadsed organisatsioonid. Läheb veidi aega ja täiskasvanud poliitikud heidavad nad ärapõletatud aherainena elu prügimäele. Mõtlevaid, erakonna või ametkonna paratamatule distsipliinile alluvaid ja poliitilisest eetikast lähtuvaid poliitikuid neist „aktivistidest” enam ei saa.

Kokkuvõttes: koolis ei aeta erakondade või riigi asju, koolis õpetatakse. Koolis pole poliitilised tegelased, vaid lapsed. Nende tuleviku eest vastutab täiskasvanu – õpetaja. Ja kui ta õpetada ei oska, siis jumala abiga – töötajatest on puudus igal pool. Ka seal, kus viltumineku hind on palju väiksem kui kujunevate inimeste saatus.