Eesti poliitikas toimus läbimurre möödunud aasta septembris, presidendivalimistel.
Eesti poliitikas toimus läbimurre möödunud aasta septembris, presidendivalimistel.
Presidendi asemele, kes oma pooleteise ihuerakonna kaudu lubas garandina vaat et igale “oma” omavalitsusele küll killustikku ja ka-tust, küll euroraha, küll tee-parandust… mida tahes, kui vaid küsiti ja häält lubati, selle asemele valiti Kadrioru lossi põhimõtteliselt teistmoodi mees. Niisugune, kes ei lubanud meile mitte midagi. Peale väärikuse.
Küllap eeloleval valimiste ajal hakatakse taas ringi sõitma lubades siia ühte ja tänna teist. Unustades, et lubades midagi vaid sellele külale, vallale ja maakonnale ollakse halvad eestlased. Halvad kodanikud riigi kui terviku suhtes.
See kohapealne majast-majja lubamine nagu ennemaltki kombeks on olnud, omab ajaloolisi juuri – nimelt nõukogude-ajast. Mil inimelu ja majanduse toimimise lahutamatuks tegelaseks oli – varustusega tegelev isik: kooli majandusjuhataja, varustaja, “tolkatshik”… kelle ülesandeks oli “välja lüüa” (Tallinnast, komiteest, trustist) igasuguseid asju – tellistest kuni müütiliste “fondide” ja “limiitideni”. Riigile polnud vaja mõelda, sest riik oli ja jäi – võõraks. Tähtis oli omale ja “omamehele” saamine, köis aga võis lohiseda, sest ta oli “mõisa” oma. Ent sama mõttelaad vabas ja demokraatlikus Eestis?!
Suurvürstid toetusi saamas
Ei, see pole ilus. Reformierakonna üks asutaja, Siim Kallas, on Euroopa Liidu asepresidendina tohutust vastuseisust hoolimata suutnud käivitada Läbipaistvusinitsiatiivi (European Transparency Initiative – ETI) eesmärgiga avalikustada kõik eurorahade saajad. Esimesed huvitavad tulemused on käes – nn. põllumajandustoetused on liikunud eeskätt töötlejate kätte, väiketalunike hulka on pääsenud inglise prints Charles ja Monaco suurvürst Albert jpt. Ja ega nemad üksi.
Sõltuvusest tuleb lahti saada
Euro- ja eelarverahasid on olnud ja tulnud ning kusagile on nad ka läinud. Eks küsigem siis – näidatagu ometi: kus nad siis tänaseks on. Kas saadu ja saavutatu on tasakaalus? Kümme aastat on piisav aeg selleks, et hakata selle kohta aru pärima, mida Euroopa Komisjon ka tegema hakkab. Kuid see, et mõnel puhul tuleb laiaks löödud rahade ja maade eest ka vastutama hakata (kuni kriminaal- ja suhkrutrahvideni välja!), on tegelikult tänase maa-konnaelu probleemistiku väiksem ja ebaolulisem pool. Hoopis tähtsam on sõltlase- ja ülalpeetavatundest ülesaamine. Arusaamisele jõudmine, et saadakse ka ise hakkama.
Uskuge, see aeg tuleb
Ma loodan, et see aeg, mil poliitikule, kes tuleb ütlema: tead, kui sa mulle oma häält ei anna, siis sa toetusraha (tsementi, kruusa, staadionit, pasunat vms.) ei saa; vastatakse – “sa õige sõida oma toetusrahadega …sse!”, et see aeg pole kaugel. Seda enam, et olen sellist suhtumist üha enam ja enam nägema hakanud – kasvõi nendesamade presidendivalimiste aegu. Jõgeva maavanem Aivar Kokk on korduvalt kinnitanud: maakonna tasakaalustatud arengu saab rahulikult tagada ühegi erakonnaga liitumata ja miskit erakonnatoetust pole tal selleks küsida vaja olnud.
Vana süsteem ei toiminud
Eelmisel aastal nägime me ka vana poliitika tegijate kaotushüsteerikat. Siis, kui hakkas selguma, et vanamoodi lihtlabane häältekorjamine ostmise abil ei tööta, kaotati koos närvidega ka väärikus. Kui ikka oli, mida kaotada. Küll öeldi, et president pole seaduslik, küll lubati valijamehi uurima hakata, kihutati hullunud pilgul riiki mööda ringi, aga liiga hilja. Ajalugu oli pöörde teinud.
On aeg end peremeestena tunda
Suur vene kirjanik Tšehhov on öelnud, kui vaevarikkalt tuleb tal päev-päeva järel endast orjameelt välja pigistada. Täna käib see meie kõigi kohta. Mööngem ka oma kahjurõõmukest. Endise presidendi ülevoolava turvamis- ja tööruumide-vajaduse, küll Rahvaliidu juhi kriminaalmurede üle või keskerakondliku pii-reületava venemeelsuse (andekspalutud küll, aga idee ise: Laari ja Ansipi vennastamine ajalehepildil SS-karistussalklasega on innustatud Moskvast, mitte kohukeselt) ning suurusehulluse puhul. Kuid see tunne on tegelikult väiklane. Olgem ausad: me ei oska veel olla võitjatena suured ja üllad. Aga me õpime.
Uuel aastal soovin kõigepealt meile kõigile usku enestesse, sellesse, et me saame hakkama. Ise. Et mistahes toed ja toetused -mis kindlasti saavad olema! – on väga hea asi, aga – just tugede, mitte eluviisina. Et me saame üle kümmekond aastat siinmaal tahtlikult sissesüstitud moonakamentaliteedist ja hakkame ennast tundma nendena, kes me tegelikult oleme – peremeestena.