Ka surm võib kõnelda. Iga inimese, eriti veel kriitilistel aegadel lähedase inimese lahkumine on tragöödia ja lein.
Ka surm võib kõnelda.
Iga inimese, eriti veel kriitilistel aegadel lähedase inimese lahkumine on tragöödia ja lein. Jeltsini lahkumine on seda meie rahvale, sest mööngem: poleks viimasel hetkel Jeltsinit õigel ajal ja õiges kohas olnud, poleks Eestit iseseisva riigina täna lihtsalt olemas.
Vaadates omal ajal president Rüütli ordenisaajate paraade, olen tabanud end kibedalt mõttelt: kas me ilma selle ordenikandjata oleks saanud vabaks? Oleksime. Ja ilma sinuta – suurepäraselt. Ja mis tegelane sina üldse noil päevil olid? Mitte alati ei mõelnud ma nii, aga sageli.
Unustuse lained
Täna on mõistagi neid, kes lasevad end vaadata teleekraanilt Jeltsini kõrval seismas, temaga koos kätt lehvitamas, aga pisku on neid, kelle kõrval ta seisis siis, kui oli tõeliselt raske ja ohtlik – Vaino Väljas, Indrek Toome, Viktor Palm, Hardo Aasmäe, Arvo Haug… Unustuse lained on löönud nende peade kohal kokku.
Ning loomuliku leina hulka seguneb kibedus ja häbi oma riigi juhtide pärast, kes oskasid hinnata frakke ja kuldpokaale vahutava �ampanjaga, jupiteride pimestavat valgust ja “selle maailma suurte” õlalepatsutamist Oskar Lutsu stiilis: teenijatüdruk on ju kah peaaegu inimene…
Arvan siiski, et kaheksakümnendate aastate EKP ja ENSV juhtkonna liikmete hulgast jätab ajalugu meelde mitte tänaseks sinimustvalgeks saanud, smokingut kandvad, ent tol korral Priimat suitsetanud partei- ja majandusaktivistid nende pisiteenekeste järgi, millest täna kirjutatakse raamatuid, vaid selle järgi, kuidas nad koos tavalise nõukoguliku matsikooriga unisoonis materdasid Jeltsinit, kes oli äsja välja heidetud poliitbüroost ja tagandatud nõukogude mõttes poliitilisse pagendusse ehituskomitees. Demokraatliku opositsiooni pärast Gorbat�ovile.
Jeltsin mäletas neid nimesid ja nimetas neid vaid kord, ja sedagi pärast ühte liigset “pitsikest teed”…
Aga ta ei rääkinud sellest kunagi valjusti.
Mäletan toda hommikuks kiskuvat ööd Moskva hotellis hästi, Jeltsini kabinetis. Ja minu silme ette jääb ta alati valges särgis, mille valev krae hommikuhahetuses sinetas, ning pealetõmmatud villast memmekampsunit, millel vasak küünarukk oli veidi oskamatult – küllap tema enese veidi haige käega – nõelutud.
Tasakesi igaviku teele…
Jeltsinil oli paljudele inimestele paljutki öelda, vähem sõnade ja rohkem tegudega. Kes mäletab, mida ta seal tankil 1991. aasta augustis seistes õieti ütles, aga mäletame kõik, et seal ta ometi oli… Pildil, mis 3–4 teise pildi hulgas sai XX sajandi ikooniks.
Isegi Jeltsini surm kõneleb. Paljudele ja paljust. Eestile ja meie rahvale võimetusest mõista vahet suurena näiva ja tegelikult suure vahel, võimetusest olla tänulik, ikka veel edasi elavast orjaverest, mis ei luba veneteemaliste hüsteeriliste päevaavalduste hirmus anda mingisugunegi autasu sellele päevalõpul ainsale välisriigi juhile, kelle käes oli Eesti Vabariigi olemine – jah või ei.
Ja nii nad tasakesi lähevad igaviku teele – Valentin Bre˛kov (Molotovi tõlk, kes aitas Rahvarindel otsida õigeid MRP materjale), Aleksander Jakovlev (NSVLi MRP komisjoni esimees), nüüd – Boriss Jeltsin… Inimesed, kes olid meie lähimad ja ustavaimad sõbrad ega oodanud vastutasuks midagi. Sest nii suur oli nende armastus ja austus Eesti ja vabaduse vastu.
Aga eestlastega läks nii, et milleks pakkudagi, kui niikuinii ei oodata. Kas või seda kolme päeva Pärnu sanatooriumis mitte protseduuride pärast, vaid tänuks.
Nüüd sõitis president Ilves väljendama osakestki seda tänamatusevõlast, mille jätsid talle maha tema Kadrioru-eelkäijad. Aga seda ei suuda temagi: Jeltsini elu ja surmaga jääb seotuks igaveseks mitte ainult meie vabadus, vaid ka väiklus ja tänamatus…
Kinnitan, et ülepärjatud ja -kiidetud Jeltsinile pole suures Ajaloos, millesse ta läks, sellest sooja ega külma. Aga meie rahvale on see ometi tähtis: kas me jääme ka edaspidi kintsukaapijaks ülemustele ja ülburiks nõrgemate suhtes või omandame me siiski millalgi väärikuse nagu riik ja rahvas…
Arvan, et riigi ja rahvana oleme me olnud siiski suuremeelsemad kui meie eelmised riigipead.