Vabariigi valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2007–2011 vastutab kultuuriminister pere- ja rahvastikupoliitika valdkonnas ringiraha seaduse eelnõu väljatöötamise eest.
Õpetajate Leht, 15.06.2007
Vabariigi valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2007–2011 vastutab kultuuriminister pere- ja rahvastikupoliitika valdkonnas ringiraha seaduse eelnõu väljatöötamise eest. Iga-aastane 2000-kroonine riiklik ringiraha iga 6–19-aastase lapse ja noore kohta võimaldab kõigil osaleda ühes spordi- või huviringis.
Valijatele antud lubadus peab vormuma seaduseelnõuks juba kolmandas kvartalis ja jõudma riigikokku septembris. Enam kui 400 miljonit krooni administreeritakse kohalike omavalitsuste kaudu, riigi regulatsioon selgub alles läbirääkimistel.
Läbirääkimispartnereid on piisavalt. Lisaks omavalitsusliitudele erahuvikoolide ja munitsipaalkoolide, ühenduste, näiteks Huvijuhtide Nõukoja, MTÜde ja noortekeskuste esindajad. On ju selge, et seni ei ole omavalitsusele huvihariduse valdkonnas pandud kohustused ja rahavõimalused olnud kooskõlas. Uuel valitsuskoalitsioonil on tugev poliitiline tahe huviharidust edendada.
Huvihariduse küsimustega tegeles riigikogu eelmise, kümnenda koosseisu kultuurikomisjon viimati seoses huvikooliseadusega. Huviharidus, eriti huvikoolidega seonduv, on küllaldaselt formaliseeritud ja õigusaktidega kaetud: õppekavad, koolitusload, kutsestandardid, järelevalve jne. Kas hästi ja kõigile sobival viisil või halvasti, on omaette küsimus.
Praegu, mil räägitakse palju koostöövajadusest, mõjub häirivalt, et huvihariduse ja tasemekoolituse vahele on tõmmatud eraldusjoon. Meie formaalharidussüsteem võiks ja peaks rohkem arvestama huvikoolis õpitut. Seda enam, et riikliku õppekava uuendamisvajaduse üks põhjendusi on olnud õpilaste suur õpikoormus ja individuaalse eripära vähene arvestamine.
Rekordiomanikul kehv hinne
Näpuga ainekavast rea ajamine, möödarääkimised, põikpäisus tekitavad pahatihti satiiriku sulge väärivaid olukordi. Kuigi kohaliku spordi- ja üldhariduskooli rekordite tabelid sageli kattuvad, ei ole rekordiomaniku kehalise kasvatuse hinded just skaala tipus, sest võimlemistundidest osavõtt on nigelavõitu ja ainekavaga ettenähtu omandamata.
Kutsehariduse valdkonnas on haridusasutuste koostöö ja üksteise toetamine veelgi vajalikum, mis johtub sellest, et meie tantsu-, muusika- ja kunstikoolide võimalused aktsepteeritava kutsehariduse diplomi väljastamisel on piiratud. Seoses oluliselt avardunud õppimisvõimalustega Euroopa Liidus on selles valdkonnas tegemist piisavalt.
Ei ole ju oluline, millise õppekava või raamatu abil noor on oma teadmised ja oskused saanud. Tähtis on, mida ta teab ja oskab.
Samas võib öelda, et mitteformaalne õpe on ühiskonnas tunnustatud ja väärtustatud. Üks huvikool või heal tasemel huvitegevus kohalikus koolis on piirkonna identiteedi kujundaja ja kandjana asendamatu. Tartu näitel võin öelda, et koolide kevadkontserdid, kus õpilased näitavad huviringides õpitut, on lapsevanemate hulgas populaarsed. Laval jagub ruumi nii huvikoolis õppijatele kui ka kooli huviringides osalejatele. Oma mainest huvitatud kool väärtustab ka huvitegevust.
Huvitegevus aitab ennast leida
Oleks kitsarinnaline arvata, et huvitegevus on pelgalt noorte vaba aja sisustamiseks. Õpetajad teavad oma kogemuse põhjal, et noorte tunnustusvajadus on väga suur. Samas ei ole kõigi õpilaste akadeemiline suutlikkus selline, et nende tunnustusvajadus koolitunnis rahuldatud saaks.
Sageli kurdetakse, et noorsootöö valdkond on institutsionaalselt väga killustunud: huvikoolid, laagrid, malevad, tunniväline tegevus, noortekeskused, noorte endi moodustatud MTÜd, seltsingud, klubid jne, jne. Liberaalina arvan, et see ei ole killustatus, vaid pigem alternatiivide paljusus, mis võimaldab lapsel ja noorel leida sobiva vormi oma huvide ja annete realiseerimiseks.
Eneseteostusvõimaluste olemasolu ja positiivsete eduelamuste kordumine aitavad õpilastel ennast leida. Näiteks keeleringid on andnud noortele lisavõimalusi tuleviku valikute tegemisel. Arvan, et laiemas mõttes huvitegevuse tähtsustamine ei vaja põhjendamist, sest huvihariduses väärtustatakse lapse heaolu, vaba ja sõbralikku keskkonda.
Need on põhjused, miks olen alati arvanud, et huvijuhil on oluline roll õpilaste arengu jälgimisel ja toetamisel. On kurjast, kui teda peetakse vaid piduõhtute ja ürituste korraldajaks. Koolis, kus huvijuhti ei loeta „päris” pedagoogiks, on kindlasti tegemist sovetliku mõtlemisjäänukiga.
Saatan on peidus detailides
Viljandi kultuuriakadeemia vastuvõtutingimustes on kutsesobivuskatse osatähtsus 70% neile, kes soovivad noorte ja lastega töötada. Enamikus Eesti kõrgkoolides veel õpetajaks pürgijaid nii ei kaaluta.
Kvalifitseeritud ja oma valdkonda sobivate inimeste olemasolu on huvihariduse kättesaadavamaks tegemise üks eeldusi. Faktumi eelmise aasta uuringu järgi takistavad huviharidusega tegelemist kõige enam rahanappus, ajapuudus ja kooli kaugus. Nii uuringu põhjal kui ka tunnetuslikult võib arvata, et traditsiooniliste valdkondade, nagu muusika, sport, tants, kunst, keel ja viimastel aastatel ka näitlemine, jaoks meil entusiastlikke ja oskajaid juhendajaid jagub. Järgmisest eelarveaastast peaksid ka rahavõimalused lahedamaks minema.
Tasuta töövihikute näide sellel varakevadel kinnitas veel kord vana tõdemust, et „saatan on peidus detailides”. Kui asjaosalistega ei ole põhjalikult läbi räägitud ning puudub kokkulepe raha jaotamise ja kulutamise kontrollimehhanismides, tekivad peataolek ja segadus. Headest kavatsustest saab konfliktide allikas. On lootust, et „ringiraha” eelnõuga seda ei juhtu ja raha jaotades tehakse huvihariduse valdkonnas paremaid otsuseid. Lõpptulemus sõltub nii raha hulgast kui ka sellest, kuidas asju tehakse.
Koolitusluba omavate huvikoolidega ei tohiks tekkida suuri probleeme. Küsimused tekivad eelkõige huvitegevuse muude vormide ja omavalitsuste nõrga koostöövalmiduse korral. On suured ootused, et seoses 2000 krooni eraldamisega iga 6–19-aastase kohta paranevad oluliselt ka valdkonna infrastruktuuri remondi- ja ehitamisvõimalused. Küsimusi on ilmselt rohkem, kui esmapilgul tundub.
Valimislubaduse täitmisel muutub eriti oluliseks huvihariduse kättesaadavuse nõue ehk kõigi õiguspärane ootus saada võrdselt koheldud. Vaatasin korraks registrisse ja leidsin sealt vaid 15–20 vallavalitsust, kes on kirjas huvikooli pidajatena. Huvikoole on Eestis aga ligikaudu 300.
Maal on vähem valikuvõimalusi
Maapiirkondade noortele on huviharidus mõnevõrra vähem kättesaadav nii huvialade ja ringide valiku piiratuse kui ka huvikoolide väikse võrgustiku tõttu. Maal on huviharidus paratamatult mõnevõrra kallim kui linnades. Ka on huvikoolide transpordiküsimused raskemini lahendatavad kui üldhariduskoolide puhul.
Õpilastele üldjuhul tasuta kooliringid peaksid maal muutuma veelgi olulisemaks. 2000-kroonine riiklik ringiraha on abiks omavalitsustele, kes on kohustatud tegelema huvitegevuse korraldamisega, näiteks tasustama huvi- ja ringijuhte. Kui osa omavalitsusi rahapuudusel seni huvitegevust ei toetanud, siis varsti ei saa nad seda enam ettekäändeks tuua.
Ideaalis näen ka võimalust suunata riikliku ringiraha abil valdkonnasiseste proportsioonide muutmist. Poiste haaratus huvitegevusega langeb põhikooli vanemas astmes järsult, poisse huvitavad tehnikaalad ei ole kuigi kättesaadavad.
Tehnikavaldkond on tõesti kallis, aga ega muusika ja kunstki odavamad ole. Reaal- ja loodusainete osatähtsuse tõstmisel õppekavas on selge seos sooviga suunata majandust teadusmahuka tootmise suunas.
Tehnikavaldkonna huviharidus on kaugemale ulatuvate mõjudega kui vaid elavaloomulistele poistele meelepärase tegevuse pakkumine. Tehnika- ja loodusvaldkonna huviringid peaksid omalt poolt tõstma õpilaste motivatsiooni neid aineid õppida.