Juhul, kui teatud osa ärimaailma juhtide väited sellest, et Pronkssõduri teisaldamise tulemusena on mingisugused ärikontaktid Venemaaga halvenenud, vastavad osalt ka tõele, siis seda enam: Eesti merepiir tuleb korrastada ja viia ta tagasi sinna, kuhu ta kuulub. St nihutada ta 3 miili võrra tagasi sellesse kohta, kust ta 1993. aastal vabatahtlikult ära toodi.
Äripäev, 31.05.2007
Juhul, kui teatud osa ärimaailma juhtide väited sellest, et Pronkssõduri teisaldamise tulemusena on mingisugused ärikontaktid Venemaaga halvenenud, vastavad osalt ka tõele, siis seda enam: Eesti merepiir tuleb korrastada ja viia ta tagasi sinna, kuhu ta kuulub. St nihutada ta 3 miili võrra tagasi sellesse kohta, kust ta 1993. aastal vabatahtlikult ära toodi.
Ja kuigi suuremat osa nn transii-divähenemisest ei saa võtta tõsiselt (transiidiärimeeste hulgas – selgub – on kah jutupuhujaid!) ja ka Vene riigiduuma delegatsiooni üks väheseid selgeid sõnumeid oli: poliitiliste probleemide ülekandmist majandusse Vene riik taluda ei kavatse, on teatavad muutused ja virvendused ometi võimalikud. Mis muudab piiritaastamise Soome lahes senisest olulisemaks. Kui seni oli probleem moraalitus äripraktikas ja kaheldavate isikute osaluses Nord Streami gaasitoru projektis, siis nüüd on probleem laienenud ja teravnenud. Isegi juhul, kui toru ehitus lükkub kaugemasse tulevikku (ja seda ta teeb – majanduslikel, poliitilistel ja ka tehnilistel põhjustel, täpsemalt pole vabu toru põhjapanemise laevu) ja kui konkreetselt toru suhtes hakkab Nord Streami juhtkond käituma Eestiga viisakalt, on merepiiri nihutamine muutunud veelgi tungivamaks vajaduseks.
Vajadus “jukerdada”
Nimelt. Kui Venemaa raudteedel on tõepoolest võimalus või vajadus hakata “jukerdama” naftaveostega läbi Eesti maismaa, siis sedavõrd kasvab Vene naftavedajate vajadus kasutada väljaveoks meretransporti, st tankereid. See kasv oleks tulnud niigi seoses Venemaa veebruarikuus avaldatud kavatsusega suunata üle veerandi naftajuhtme “Družbaga” teostatavast ekspordist läbi Primorski sadama – st siitkaudu meritsi. Algses variandis seega siis vähemalt üks lisatanker ööpäevas, tegelikult rohkem. Paneme juurde siis veel need veod, mis tulevad merele seoses sellega, et püütakse piirata transiiti raudteel – ja mingil määral on see võimalus ka olemas. Peale muu: Vene raudtee ilmne šantaaž lihtsalt sunnib vene eksportööre otsima veoteid, mis oleksid raudteest (sh ka teistes transiitriikides) sõltumatud.
Lisaprobleemid
Transiidi viimisel mere peale tuleb meil erinevalt merealusest gaasitorust kokku puutuda veel täiendavate probleemidega. Tavaküsimustele – transiidirahad, ökoloogia, militariseerimine – lisanduvad uued, mis tulenevad vähemalt kolmest lisanduvast riskifaktorist. Kõigepealt: naftatankerid (kusjuures – viletsad!) hakkavad sõitma marsruudil, mil kulgeb risti intensiivse reisiliiklusega Eesti ja Soome vahel. Teiseks, nagu on näidanud viimased laevaõnnetused Soome lahes, on nende põhjuseks olnud korraliku navigeerimise ressursi puudumine: sõidetakse umbkaudu, lootsimissuhted on ebarahuldavad, jääkatte läbimiseks moodustatavate karavanide juhtimine on ebarahuldav. Kolmandaks: olukord ei saagi paraneda seni, kuni selles ülimalt intensiivse liikluse piirkonnas puudub kaardimaterjal, mille koordinaatsüsteem oleks seostatav satelliitnavigeerimisega. Tegelikult koondub öeldu üheks super-faktoriks: suure osa Soome lahe navigeerimise eest ei vastuta lõppkokkuvõttes mitte keegi. Formaalselt küll, aga sisuliselt… ja millekski?
Meie keskkonnasaaste tõrjumise ressurss on piiratud niikuinii ja kui miski “suur prohmakas” juhtub, siis on meie kaldad, veed ja pool riiki hukas nii ehk teisiti.
Seega on Eesti merepiiri taastamine kähe otsaga asi: ühelt poolt Eesti püha ja lahutamatu õigus omada talle kuuluvat territooriumi ja võtta selle eest meile seadusega kuuluvat raha. (Pangem tähele: Gazprom isegi ei seleta oma jätkuvaid hinnatõstmisi!) Teiselt poolt: jutt on sellest, et Eesti võtab endale vastutuse asjade kulgemise eest Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise kaubanduse seisukohalt olulisel kommunikatsiooniliinil.
Probleemi olemus
Meenutuseks asjade tänasest seisust ja probleemi olemusest. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele (ÜRO 1982. a Merekonventsioon) kulges Eesti (Vabariigi ja enne seda NSV) merepiir mööda Eesti ja Soome vahelist mediaani (st keskjoont meie riikide nn baasjoonte vahel). Hämaratel asjaoludel loovutasid Eesti ja Soome 1993. aastal kumbki oma territooriumist 3 miili, tekitades endi vahele kohati kuuemiililise vabatsooni. Nn majandusvööndi režiim? mis sinna kehtima jäi, annab rannikuriigile selle üle ülimalt piiratud õigused. Olen nonde aegade kohta küsinud vaat et kõigilt, kes asjaga kursis võiksid olla, aga ühest vastust pole saanud… Ainus seletus, mis 1993. a võis olla, peaks olema kuidagi seotud Vene sõjalaevastiku huvidega… Ma ei tea.
Nüüd aga, kus 2005. aastaks selgus, et seni küllaltki kauge, abstraktne ja majanduslikult esialgu jaburana tunduv idee gaasitrassist mööda Soome lahe põhja (mööda maad olnuks kordi odavam, kiirem ja ohutum) omab eeskätt poliitilist, sõjalist ja energeetilis-strateegilist iseloomu, peaks muutuma ka meie suhe aastakümne taga (muide, riigikogu kõigest kahehäälelise enamusega) tehtud otsusesse. Selgus, et Saksamaa endine liidukantsler Schröder oli viimased aastad ajanud suhetes Putiniga oma isiklikke asju ja Venemaa vastu võtnud tema teeneid oma puhtalt poliitilistel ja küllap ka ärilistel eesmärkidel. Suure, demokraatliku, kultuuririkka ja üliautoriteetse riigi juhte ei võeta võõrriigi ärisse veel soojalt kohalt mitte niisama ju! Schröderi avaldused Venemaa kaitseks ja Eesti Vabariigi vastu Pronksmehe kriisi aegu vaid kinnitavad öeldut.
Kui hästi mind ka püütaks veenda, ma ei saa viimastel päevadel enam lahti tundest: seni, kuni Schröder selles Nord Streami projektis
Nord Stream ja pipragaas
Paluksin siiakohani lugenud lugejat võtta Internetist välja merepiiri probleemile pühendatud artikkel Eesti Päevalehe numbrist, mis ilmus 28. detsembril 2005. aastal. Õiendaksin vaid ühe sellest tekkinud arusaamatuse: minu teada pole ükski selle kirjutise neljast autorist Soome lahe gaasitransiidi kui sellise vastu. Küllap see tuleb ja peab laienemagi nii ehk naa. Küsimus on selles, kuidas see kujundatakse, ja selles, kuidas Eesti omandab talle selles seaduslikult kuuluva poliitilise ja rahalise kaalu.
Ilma selleta tekib tahtmatu emotsionaalne analoogia Nord Streami ja selle pipragaasi vahel, mis paisati näkku EV suursaadikule Moskvas. Meie esileedil vaenutsevas Moskvas oli võime, anne ja otsustavus kehastada kõike parimat, mis meid ja meie riiki iseloomustab. Sealhulgas – otsustavate hetkede mehemeelt. Jätkuks seda ka meie riigil enesel.