Ma ei mäleta, kas Asimovil või Wellsil on raamatus see koht: vaenulikud tulnukad on juba tunginud Maale, aga nad on võtnud tavaliste inimeste kuju ja me ei tunne neid ära.
SL Õhtuleht, 15.06.2007
Ma ei mäleta, kas Asimovil või Wellsil on raamatus see koht: vaenulikud tulnukad on juba tunginud Maale, aga nad on võtnud tavaliste inimeste kuju ja me ei tunne neid ära.
Esimest korda meenus see mulle siis, kui gaasihindade probleemi arutati riigikogu majanduskomisjonis millalgi kevadel. Rääkides nende vajalikust kasvatamisest, rõhutas Eesti Gaas, et teeb seda vaid Vene gaasitarnijate survel. Ütlemata, et ta ise ongi – otseste kirjade järgi üle kolmandiku, tegelikult aga poole võrra – seesama Vene Gazprom. Kuigi laua otsas istusid eesti mehed, istus seal tegelikult Venemaa ja me ei tundnud teda ära.
Vene luure tšekkide taga
Nüüd siis jälle: 11. juunil võtsin ma tagasi ühe-mehe-esitatud eelnõu Eesti vabariigi merepiiri tagasinihutamisest Soome lahes – teha seda nii, et riigil tekiks kontroll meie vahetus naabruses kulgema hakkava Vene–Saksa gaasijuhtme rajamise ja ekspluateerimise üle ning riik saaks hakata korjama vastavat transiiditasu. Olin valmis seda sammu õigustama, olin valmis seletama, miks see hetkel oli vajalik, aga sündmus, mille rahaline kaal ulatub miljarditesse riigi jaoks ja sadadesse igakuukroonidesse tavainimestele, ei väärinud uudistes ainsatki rida. Sest riigi suveräänsuse ja eelarve miljardite seisukohalt olulisel hetkel käis dispuut… riigikogulaste kuluhüvitiste üle.
Ausalt öeldes ma lausa mõtlesingi nii… Noh, seisab seal Ljubjankal, endise KGB peamajas keegi vanemleitnant või kapten ja mõtiskleb: “Jama ju. Eesti saab oma merepiiri nihutamisega avaldada poliitilist ja majanduslikku survet Venemaale ja seda väga sensitiivses vallas – energiatransiidis Läände. Kuidas seda ära hoida? Pronkssõduri katteoperatsioon ei kukkunud välja… mida teha? Käes! Tõstame saadikustaatuse seaduse 60 sättest välja ühe – hüvitiste oma – ja valmis! Riigikogule on ära tehtud: geim-sett-ja-matš! Sest ta ei saa piiri nihutada: öeldakse, et juhib tähelepanu mujale ja otsib odavat populaarsust. Mis võimas jõud sul on, sa imeline kulutšekk!”
Ma ei tea, kas too mees seal just nii mõtles, aga ta ei arvestanud sellega, et merepiiri algne idee tuli meil koos Aasmäe ja Lindperega, kes olid läbi käinud hilise Gorbatšovi ja sündiva võimsa Jeltsini poliitilise kooli. Isiklikult. Ja et võib teha nii, et seadus võetakse tagasi, kuid ei kaotata selle mõtet.
Venemaa taob kiilu
Ma tean, et hakkan nüüd kirjutama sellest, mis kedagi ei huvita. Vahest lisan uut ainult seda, et kahe kuu eest, eelmänguna pronkssõdurile, tuli Rosnefti otsus hakata siit varsti läbi vedama senisest vähemalt kolm korda rohkem naftat. Tasuta muidugi. Tankeritega. (Seniste “tillukeste” aframaxide – mahutavus 100 000 tonni – asemele tulevad hiidkolakad klassist VLCC, very large crude carrier, maht 180 000 tonni pluss läbisõitude kolmekordistumine.) Ja seda risti-rästi laevu täis olevas lahesopis, kus isegi kaartide koordinaadid pole päris õiged. Tanker on torust võrratult ohtlikum. Haapsalu pisireostust ju mäletate?
Muide, miks me räägime gaasitorust? Tegelikult tuleb neid kaks ja siis veel kaks juurde. Ja kui seni tõsteti gaasihindu halva iseloomu pärast, siis edaspidi saab see olema Gazpromi sundkäik ehituse eest maksmiseks, sest Euroopa Investeerimispank keeldus poliitilistel põhjustel talle laenu andmast. Teatatud on, et koos selle kõigega tuleb siia merre tagasi Balti laevastik, allveelaevad, kohe on plaanis väljuda tavarelvastuse lepingust (loe: luuakse võimalus realiseerida duuma idee erivägedest transiidi kaitseks).
Jah, merepiiri seadus on täna tagasi võetud ja see on just see, mida Moskvas taheti. Ent asi pole Moskvas ega isegi meie eneste huvipuuduses selle vastu, kui palju hakkab energia maksma lisaks aktsiisidele, ja selle vastu, kuidas kasvab Venemaa sõjaline kohalolek meie piiride ümber.
Kuigi möönan: see, et Eesti sõjalis-poliitilise ja energeetilise julgeoleku küsimus avalikkust, sh ka ennast rahvuslikeks pidavaid jõude üldse ei huvita, tegi meele veidi mõruks küll… Aga saadiku sõltumatus tähendab muide ka seda, et ta võib teha mitte ainult seda, mis “läheb peale”, vaid ka seda, mida tai ise õigeks peab. Ja mida ka ei arvataks: mina pean õigeks seda, et Eesti riik on olemas, ja sedagi, et teda riigina ka võetakse. Ja riigid oma territooriume ei kingi…
Praeguse merepiiri paigalejätmisega aga tahtsin ma kinnitada vaid seda: pärast pronksööd, mil meie kõrval ja taga olid NATO ja Euroopa Liit, mil moodustus nähtamatu Balti kett Tõnismäelt Washingtonini, pole meil enam õigust astuda energiapoliitilisi suursamme ilma täieliku kooskõlata meie liitlaste ja sõpradega. Gazpromi huvi on meid lahutada, meie huvi on kinnitada: me tundsime ELi ja NATO ühtsust ja me oskame seda ühtsust hinnata ning enamgi veel: me tahame ja suudame saada üheks vaimliselt juhtivaks riigiks turvalise ja energiakindla Euroopa ehitamisel.