Igor Gräzin: kahepoolne paranoia (SL Õhtuleht)

Murphy seadus pissiproovide kohta kõlab nii: mõelge, mida te teete siis, kui analüüsi vastus on (a) positiivne ja (b) negatiivne.

Kui vastused “a” ja “b” langevad kokku, siis pole mõtet purgikesega jändamagi hakata.

Konspiratsiooniteooriad

Psühhiaatrid võivad kinnitada, et planguvälise maailma pingete indikaatoriks on maaniate ja luulude sisu dünaamika muutused. Mäletan suurusjärguna ühte Andrei Sahharovilt kuuldud arvu – Lenini 100. sünniaastapäeva aegu (s.o 1970. a) olevat NSV Liidus registreeritud üle 400 juhtumi haigetest, kes pidasid end Lenini abikaasaks – Nadežda Kurpskajaks. Kommunistliku propaganda läbistusjõust andis tunnistust see, et veerand neist patsientidest olid – mehed (puhas Freud, kas ei?).

Aga ärme räägi juba sellest – oli tuhandeid, kes olid koos Leniniga Kremlis laupäevakul palki kandnud; peaaegu pooled moskvalased (u 3 miljonit!) näikse olevat augustiputši ajal olnud Venemaa Valge Maja kaitsjate hulgas; ja USAski on raske leida kedagi, kes poleks olnud kontserdil, kus “misfunktsioneeris” Janet Jacksoni rinnahoidja.

Ühiskonna suured lood ja pingehetked on viljakaks taimepinnaseks mis tahes luuludele, konspiratsiooniteooriatele ja kavalatele vandenõude äraarvajatele. Ma ei taha nimetada nime, mis on saanud nahutada niigi, aga eks meilgi ole esitatud “sotsioloogiline” teooria valitsuskoalitsiooni salakavalast vandenõust, mille kohaselt oli vaja rahvas Tõnismäelt minema meelitada, poode lõhkuma panna (et klirina sees poleks soldati teisaldamist kuulda!) ja našistid Moskvas Eesti saatkonda piirama saata. Kõik selleks, et… ma ei mäletagi, milleks: kas ringhäälingunõukogu valimise edasilükkamiseks, lilleistutajate kasumi suurendamiseks või mai keskel lumetegemise masina ostmiseks Tallinna juhtparteile.

Arvan, et vähemalt iga teise, kui isegi mitte esimese mehepoja sügaval südames elab veidikene astronauti, vedurijuhti, punanahka, spiooni… Ja see on normaalne. Mis aga enam ei pruugi olla päris tavaline, on see, kui need süütud salaunistused muudetakse ametliku poliitika osaks.

Komejant sineli all

Vene duumadelegatsiooni üheks nähtavamaks tipphetkeks Tallinna visiidi ajal oli ühine vaatamine pronkssõduri sineli alla. Mitte selleks, et kontrollida aluspükste (täpsemalt – podštannikute) olemasolu, vaid seda, kas monument oli teisaldamiseks tükkideks saetud või ei. Olgu – see ei olnud, aga kui oleks? Mida muudaks fakt, et tavaline pronkskuju püsitatakse ühes tükis või mitmes? Oleks isegi olnud tegemist defekti tekitamisega Michelangelo “Taavetile”, ei muutuks viimase oksjonihind (kui see üldse olemas on) sellest karvavõrdki.

Ühesõnaga – oma visiidis pettunud ja täielikult pea kaotanud tuumariigi parlamendisaadikud ei märganud, et nad asetasid rõhu prob-leemile, millele võis anda mis tahes vastuse. Sealjuures sellest vastusest ei olenenud mitte midagi.

Teine paranoiline ja sama koomiline lugu oli hr Savisaare salakohtumisega sellesama duuma saadikutega õudsel volbriööl, mil nõiad aiva müdistavadki… Nüüd, tagantjärele, mil pealinna linnapea end mõttetult valedesse sisse rääkis (erakonnakaaslase juures öösel kohtumas ikkagi käidi… teatud eas hakkavad tekkima uneprobleemid, sellepärast – öösel), oli sellel lool muidugi mõtet, aga algselt – mitte mingisugust.

Mõistagi on lõbus endale ette kujutada Tallinna linnapead roomamas ja põõsa taga ootavale sidepidajale (FSB kindralile, muide) lambikest välgutamas, aga jäi küsimus: milleks? Instruktsioone edastatakse residentidele juba pool sajandit hoopis kavalamate võtetega (minupärast kas või ametlike erakondadevaheliste kohtumiste ajal Ühtse Venemaaga) ja Tallinna linnapeal oleks olnud mõtet kohtuda Vene duumaesindajatega just võimalikult avalikult: keset päikselist päeva, autokaadi vuhisedes linnavalitsuse hoone ette, kõigi vähemalt vene korrespondentide objektiivide välkudes, et oleks näha: Savisaare seljataga on Moskva ja nagu ütlesid isamaasõja panfilovlastest kangelased – taganeda pole kuskile.

Kui nende sündmuste (salakohtumine ja soldati keevitamise uurimine) taga on vaid osaliste infantiilsus või pingeolukorra põhjustatud mõtlemishälbed, siis võib need episoodid unustada. Kui neid aga kasutatakse selleks, et peita nende taha tegelik poliitiline strateegia, mis pole Eesti riigi suhtes teps mitte sõbralik, siis oleks meie poolt omakorda ütlemata rumal seda komejanti tõsiselt võtta. Keskerakonna nurgakiviks olev ühistegevus tänase Venemaa režiimiga ei muutu sellest suuremaks ega väiksemaks, kas üks või kaks salakohtumist kusagil võpsikus või kangi all leidsid aset või ei.