Nii hullu olukorda, nagu oli Saksa vastuluurel, Jaan Tatikal aga Vesipruuliga, pole Eestis veel olnud.
Nii hullu olukorda, nagu oli Saksa vastuluurel, Jaan Tatikal aga Vesipruuliga, pole Eestis veel olnud.
Esimene võttis just II maailmasõja eel spioonide pähe kinni kõik omaenese (Abwehri) tähtsamad residendid ja Tallinna kuulsaim õhu-vee-maa-masina leiutaja ei saanud sama kuulsa kunstkirjanikuga jageldud küsimuses, kummale poole nendevahelist aeda peab jääma mahamatmiseks õnnetu Pontu maine jäänus.
Palju rivaalitsevaid ametkondi
Elupõlise korrakaitsja ja detektiivina teab Jüri Pihl kindlasti tuhandeid lugusid sellest, mida meie oleme näinud filmides ja mina ise ühe üürikese tööaasta jooksul prokuratuuris: kuriteokohal läheb sagedamini jamaks mitte kurjategija tagaajamisega, vaid seal tiirlevate eri ametkondade rivaalitsemise ja vahekordade klaarimisega.
FBI suhted CIAga (mis on lausa koomilised, selgub hiljutisest Lee Hamiltoni komisjoni aruandest!), Eesti sõjaväeluure põõsasroomamised ametnike järele, mis tahes riikide prokuratuuride ja politseide, parteirajoonikomiteede ja miilitsate, piirivalvete ja vastuluurete, kriminalistide ja kohtuarstide omavaheline läbisaamine teeb kurjaga võitlejatele suurt peavalu. Olenemata riigist ja riigikorrast.
Jüri Pihli ettepaneku taga ühitada vähemalt osagi neist ametkondadest ei seisa miski erakondlik huvi (sellepärast siin polnudki koalitsiooni luues miskit läbi rääkida!), vaid kogenud politseiniku elutarkus ja lihtsalt terve mõistus.
Olgu siiski öeldud, et ega ma juhtimisstruktuuride vähenemisest vabanenud inimesi nii väga tänaval korda tagamas näha loodagi: eluaeg kantseleitööd teinud ja heas toitumuses teenistuja läheb piiripatrullis tihnikust läbi sellise raginaga, et ehmatab soolsambaks mitte ainult salakaubavedaja, vaid ka metssea.
Eliit-tsivilistidele trendikana tundunud reservõppuste pilt televiisoris on viinud mõnikord mõttele, kellele see väesalk õieti rohkem hirmu peale ajab – kas vastasele või nende eneste professionaalsele komandörile…
Kuid fakt on see, et nii väikeses riigis nagu Eesti jääb alati tugevasti nappima inimesi, kelle abil täita kõik need elulised riiklikud funktsioonid, mida koondame mõistesse “sisejulgeolek”. Ja siit võimalik väljapääs on: kõiki olulisemaid sisejulgeoleku funktsioone peavad täitma ühed ja samad inimesed. Teiste sõnadega: meid on vähem, aga me peame olema paremad.
Tule kustutamine telefoni teel
Hea näide on saja elanikuga Piirissaar. Vahetustega peavad seal alatist vahti kaks piirivalvurit, kes on olude sunnil samal ajal ka kordnikud ja tülide lepitajad, kalameeste jäält päästjad, elementaarse esmaabi osutajad, päästeteenistujad, pritsimehed ja – lihtsalt lahedad mehed, kellelt vajadusel nõu küsida.
Aastaid on olnud juttu päästeteenistuste inimnappusest ja palkadest. Jõgevamaal on arst aidanud sünnitust vastu võtta… telefoni teel, aga mida saaks teha tuletõrjuja telefoni vahendusel – soovitada võtta ämber, valada sinna vett ja kummutada see siis põleva maja peale?
Ma ei tea, kuipalju on meil luureid ja erikomandosid – vist parasjagu, kuna nende koostöö tagamiseks on loodud isegi vastav koordinaatori ametikoht (kahe-kolme asutuse vahel poleks seda vaja – piisaks sideohvitserist). Igatahes poolsõjaväelisi laevastikke on meil peaaegu sama palju kui laevu – vähemalt neli: kõige suurem ja ainsana veealuse löögivõimega laevastik allub kultuuriministeeriumile, kaks ülejäänut piirivalvele ja kaitsejõududele ja miskit on ka keskkonnaministeeriumil…
Aga kui Paldiski kandis oli esimene veidi suurem merereostus, siis suutsid neli ametkonda ja kümned rahvusvahelised abiorganisatsioonid päästa 11 (mõnedel andmetel 12) kajakat. Suurem osa energiast kulus ministritel sellele, et seletada, miks just nemad ühte või teist tegema ei pea.
Ja õhus kaitsevad meid samuti kaitsevägi ja piirivalve eraldi, aga lennuõnnetuse paika jõudes selgub, et sündmuskoha kaitsega ei tegele ei nemad ega politsei, vaid… Kaitseliit!
Me kõik oleme sõdurid
Kui on juttu olnud sisejulgeoleku struktuuride arengust, siis minu arvates on alati silmas peetud seda, et mingil määral on iga piirivalvur alati ka politseinik, vastuluuraja paneb Vene spiooni kõrvalt pilgukeseks tähele narkoärikat, pritsimees hullult kihutavat ja vonklevat autot jne. Et nad on kõik üks meeskond, kes kaitseb riiki ja kodanikke.
Muide, oleks ju päris loogiline, kui piiriäärsetes külades elavad inimesed ja linnade naabrivalvesse korraldatud elanikud peaksid alati silmas sedagi, et ka nemad on meie sisekaitse süsteemi lahutamatud osalised ja – tegijad. Meie põhiseaduse üks kõige tähtsamaid põhimõtteid on sätestatud paragrahvis 54 – igal kodanikul on õigus (ja arvan, et ka kohustus) osutada omaalgatuslikku vastupanu kõigele, mis meie riiki ohustab. Nii et selles mõttes oleme kõik sõdurid ja kaitsjad nii või naa ja vastavalt seadusele.
Jüri Pihli idee politsei-, piirivalve- ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamisest on loodetavasti vaid algus. Üks minister saab selle ümberkorralduse teha alul ära talle alluvas ametkonnas, aga usutavasti läheb idee edasi ja siseminister ei jäta seda vaid oma ametkonna novatsiooniks.