Urmas Paet kinnitab, et Eesti erihuvi pole Venemaaga tüli kiskumine, vaid senisest tugevamad ja paremini toimivamad Euroopa Liit ja NATO.
Urmas Paet kinnitab, et Eesti erihuvi pole Venemaaga tüli kiskumine, vaid senisest tugevamad ja paremini toimivamad Euroopa Liit ja NATO.
On olemas käitumisviis, mida saab nimetada ka karjapoisiefektiks. See tuleb loost, kus karjapoiss suurest igavusest üheksal korral kisas, et hunt on karjas, olgugi et hunti polnud, ning appirutanud külarahvas sai lihtsalt tüssata. Kümnendal korral hunt saabuski, kuid siis ei teinud karjapoisi appikutsetest enam keegi välja ning hunt hävitas kogu lambakarja.
Karjapoisiefektist hoidumist on Eesti oma igapäevases välispoliitikas igati soovinud. Venemaa-poolsete aktsioonide ja kiusuajamiste puhul pole Eesti ülemäära erutunud ega oma mõttekaaslasi Euroopas ja Ameerikas tugevale reaktsioonile ärgitanud. Möödunud aprill ja mai erinesid aga varasemast, sest seekord oli Venemaa võtnud nõuks nii Eesti kui ka kogu Euroopa Liidu ja NATO taluvuspiire, aga ka sisemist ühtsust tõsiselt proovile panna. Hoogustus tugev valedel põhinev propagandakampaania, mille tulemus on see, et 140 miljoni elanikuga Venemaa kodanikud peavad oma riigi suurimaks vaenlaseks ja ohustajaks 1,4 miljoni elanikuga Eestit. Vene parlamendiliikmete samaaegsed üleskutsed muuta Eesti valitsust, Eesti saatkonna ja teiste Venemaal asuvate diplomaatiliste esinduste turvalisuse mittetagamine, ulatuslikud küberrünnakud, majandussanktsioonid, mida ei püütudki varjata, ning muud tegevused läksid varasemast Eesti-vaenulikust suhtumisest ja meie kiusamisest oluliselt kaugemale. Venemaa oli selgelt üle piiri astunud. Seetõttu polnud võimalik EL-i, NATO ega paljude meie heade partnerite vaikimine. Kui varasematel kordadel on EL-i ja Venemaa suhete päevakorrapunkti raames EL-i välisministrite kohtumistel sõna võtnud kümmekond ministrit, siis seekordsel arutelul enne EL-i ja Venemaa tippkohtumist Samaaras ütles oma seisukoha välja valdav osa riikidest. Ja kõik rõhutasid solidaarsuse ja ühtse välispoliitika olulisust. EL demonstreeris selgelt, et jutt
EL-i ühtsest välispoliitikast kehtib ka Venemaa, mitte ainult Lähis-Ida või Aafrika suhtes. Ning väga oluline roll oli selles eesistujariigil Saksamaal.
Soov ühtsust lõhkuda
Venemaa on suhetele EL-i kui tervikuga alati eelistanud aktiivseid kahepoolseid suhteid mõne EL-i liikmesriigiga. Eks selleski Eesti-vastases kampaanias soovis Venemaa
EL-i seesmist ühtsust lõhkuda ega uskunud ilmselt, et EL-i ühtne välispoliitika töötab ning kogu EL Eesti toetuseks nii selgelt välja astub. On ju Venemaa eesmärk olnud ka nn vanadele EL-i liikmetele tõestada, et uute liikmete vastuvõtt oli viga, et nad on osa probleemist, mitte lahendusest. Venemaa on järjekindlalt püüdnud näidata, et uued liikmesriigid ning eriti Eesti, Läti, Leedu ja Poola on olemuslikult Vene-vastased ja seega mürgitavad ka EL-i ja Venemaa suhteid. Sellesse ritta on tänu raketikilbikavale lisandumas ka T‰ehhi. Samas ei olnud Balti riigid ega Poola need, kes keelasid lihaimpordi Venemaalt või jätsid kuivaks mõne naftatoru või kehtestasid majandussanktsioone või valetasid lõputult oma naabri kohta. Eesti, Läti, Leedu ja Poola sooviksid, et Venemaa oleks stabiilne ja rahumeelne, oma kodanike õigusi ka nende kodumaal austav riik. Seetõttu on keeruline mõista, miks Venemaa ei soovi, et tema naabrid oleksid rahumeelsed ja stabiilsed demokraatiad, kes Venemaale mingit ohtu ei kujuta.
Aprilli ja mai rünnakud olid kogu EL-ile ja NATO-le näitlik õppevahend selle kohta, milleks Venemaa on võimeline. Aga meil siin küsitakse ikka ja jälle, kuidas saaksime nii, et meie suhted Venemaaga oleksid märksa paremad, kuidas vältida ühe teema riigiks kujunemist, kuidas tagada seda, et meie partnerid meie toetamisest ei väsiks ning mõned pragmaatilised huvid ei kaaluks üles Vene-suunalist ühist välispoliitikat, kus Venemaal on lihtne mõnele
EL-i liikmesmaale öelda: te ei saanud mõnda toredat majanduslepingut seetõttu, et olite Eesti poolt. Kuidas vältida seda, et hoolimata meie vaoshoitusest kätt abi järele sirutada ei hakkaks ometi toimima see karjapoisiefekt ka ilma üheksa näiliselt tühja kutsumiseta?
Kui vaadata kõigepealt Eesti suhteid Venemaaga, siis meeldib see või ei, aga 90% sellest, kas meie suhted saavad paraneda, sõltub Venemaa tahtest. Meie demokraatliku ja stabiilse riigina soovime naabriga vähemalt normaalseid suhteid. Ja kui keegi ütleb, et peaksime Venemaale milleski järele andma, siis on küsimus: milles? Mida oleme Venemaalt siis nõudnud, et oleks võimalik samm tagasi astuda?
See 90% tuleneb paraku ka kontekstist, kus Venemaa soovib nn postnõukogude alal oma mõju taastada ja suurendada ning praktilisi samme selle eesmärgi nimel oleme näinud nii Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina, Moldova ja Gruusia kui ka isegi Valgevene puhul. Lisaks soodustab seda Moskva võimumeeste seas järjest enam leviv hoiak ja enesekindlus, et “Russia is up, US is down and Europe is out”. Sellist mõtteviisi väljendab nii Euroopast ja Ameerikast erinev suhtumine Kosovo tulevikku, Iraani tummaprogrammi ja uutesse demokraatiatesse kui ka kava suunata tuumaraketid vajaduse korral Euroopale. Seega ei saa ilma oluliste muutusteta Kremli poliitikas rääkida ka kvalitatiivsest muutusest Eesti-Vene suhetes.
Kui Eesti peab oluliseks, et meil oleks riikide seas sõpru, kellega ei pea alati ja kõiges ühel arvamusel olema, vaid on oluline, et teise õigust teistsugusele, kuid samadele väärtustele tuginevale arvamusele austatakse, siis Venemaa viimaste aastate poliitikat hinnates võib öelda, et Venemaa suurimad sõbrad on gaas ja nafta. See annab ka hulga näiteid, kus hea tahte avaldustest ja sellega kaasnevatest praktilistest sammudest hoolimata pole Venemaa sõprust võimalik osta. Markantseim näide on siin Valgevene, kes on aastaid olnud enda meelest suur Venemaa sõber, kuid ometi ei takistanud see Venemaad sisuliselt Valgevene gaasivõrke üle võtmast, millele eelnesid hoiatused gaasivarustus üle vaadata ja hinda oluliselt tõsta, mida ka tehti.
Adekvaatse käitumise tähtsus
EL-is ja NATO-s tuleb meil käituda aga endistviisi, pöörates tähelepanu nende organisatsioonide tugevdamisele ja omavahelisele koostööle, mitte konkurentsile. EL-i ja Venemaa ning NATO-Vene suhetes mõistab Eesti meie partnerite huve ja vajadusi ning viitab meid kõiki mõjutavatele murekohtadele ka tulevikus, vaadates kaugemale meie oma ninaesisest. Meie käitumine on endiselt vastavuses sellega, mida olukord nõuab. Nagu viimase 16 aasta jooksul ikka.
Samas on EL-i ja NATO ühtsuse suurendamisele tublisti kaasa aidanud ka Venemaa ise. Nii polegi Venemaale geograafiliselt lähemal asuvatel ning Venemaal toimuvat kõige otsesemalt tunnetavatel riikidel vaja eriti midagi tõestada. Selle vastu, et Venemaa soovib oma rahvusvahelisi positsioone tugevdada, ei saa ju kellelgi midagi olla. Küsimus on aga vahendites, kuidas Venemaa seda teeb. Venemaa on selleks valinud selge vastandumise läänemaailmaga ehk EL-i ja NATO-ga. Pole peaaegu ühtki olulist rahvusvahelise elu küsimust, kus Venemaa poleks end EL-ist ja NATO-st erinevalt positsioneerinud. Ja see ütleb palju ka ühelt poolt Venemaa ning teisalt EL-i ja NATO väärtuste kokkulangematuse kohta. Ukrainasse suunduv kinnikeeratud gaasitoru, grusiinide deporteerimine, Kosovo ja Iraani vastandumispoliitika, president Putini hiljutised kõned Münchenis ja duuma ees ning palju muud on oma töö teinud. Erilisi illusioone pole enam jäänud. Ja kõige selle taust on, et 94% venemaalastest leiab, et nad ei saa kuidagi oma kodumaal toimuvat mõjutada.
Keskmisest väiksema riigi positiivne kuvand teiste silmis saab tulla ennekõike selle riigi poliitika usaldusväärsusest ning selle riigi soovist näha oma murede kõrval ka teiste omi. See kehtib ka Eesti kohta. Kui me soovime, et meid keerulistes olukordades selgelt toetataks, siis peame tähele panema ja toetama meie partnereid neile olulistes küsimustes. See on Eesti poliitika EL-is ja NATO-s. Me oleme endiselt üks kõige Euroopa Liidu meelsemaid ühiskondi, toetame uute demokraatiate arengut ja hoolime oma partneritest. Selles hoiakus peituvad ka vastused aeg-ajalt esitatavatele küsimustele, miks meie sõdurid on Afganistanis, Balkanil ja Iraagis, miks kulutame raha ja oskusi Gruusia, Ukraina ja Moldova toetamiseks, miks kulutame raha inimeste olukorra väikesekski leevendamiseks Aafrika kriisipiirkondades ja mujal ning teeme seda tulevikus veelgi rohkem.
Sõprade mure on ka meie oma
Meie edasine käitumine EL-is ja NATO-s, aga ka suhetes teiste heade partneritega põhineb teadmisel, et meie sõprade mure on ka meie mure, mida aitame jõudumööda lahendada. Samuti oleme avatud uutele ideedele – nii nende väljapakkumisele kui ka vastuvõtmisele –, mis EL-i ja NATO-t tugevdavad. Nii pakkusime välja ja oleme algust teinud Põhjamõõtme ja Vahemere piirkonna koostöökogemuse jagamisega ehk Põhja- ja Lõuna-Euroopa tihedama sisulise koostöö arendamisega.
Aga lõpetuseks tagasi Eesti-Vene suhete juurde. Meie ei ole valinud seda, et aeg-ajalt on Eesti-Vene pingestunud suhted maailma uudistekanalites ja välisministrite töölaual, ning sellest saavad meie partnerid ka aru. Kuid see, mis näib meile iseenesestmõistetav ja arukas, ei pruugi kõigile teistele täpselt samuti näida. Kui palju teame meie siin näiteks Malta või Sloveenia ajaloost või kui paljud sellest üldse huvituvad? Samas eeldame tihti, et huvi Eesti ajaloo vastu ja selle mõistmine peaks olema justkui iseenesestmõistetav kogu maailmas. Reaalsus on aga pisut teistsugune ning seetõttu on meie põhimõtete ja tegevuse ühtsus see, mis peab päevast päeva kinnitama, et meie erihuvi pole Venemaaga tüli kiskumine, vaid senisest tugevamad ja paremini toimivamad EL ja NATO. Ühelgi hommikul ärgates ei maksa ette kujutada, et elu on meile midagi võlgu.