Eesti on tänulik oma headele sõpradele ja partneritele Euroopa Liidust, NATO-st, aga ka väljaspool neid organisatsioone viimastel päevadel väljendatud selge toetuse eest.
Eesti on tänulik oma headele sõpradele ja partneritele Euroopa Liidust, NATO-st, aga ka väljaspool neid organisatsioone viimastel päevadel väljendatud selge toetuse eest.
Venemaa räiged rünnakud Eesti aadressil, meie Moskva saatkonna turvalisuse ohustamine, Venemaa toores sekkumine Eesti siseasjadesse, siin rahutuste korraldamisele kaasaaitamine ning ründed Eesti infosüsteemide vastu on tõsiasjad, millesse ei saa ükskõikselt suhtuda ükski demokraatlikke väärtusi kandev riik ja ühiskond. Selged avalikud toetusavaldused on tulnud paljudelt riikidelt. Ka Moskvas asuvatelt Euroopa Liidu ja NATO, aga ka SRÜ riikide suursaadikutelt on olnud vajalik mõistmine ja tugi. SRÜ välisministrite kohtumisel keeldusid Ukraina, Aserbaidzˇaan, Gruusia ja Moldova ühinemast Venemaa väljapakutud Eestit kritiseeriva avaldusega. Ja neid toetusavaldusi tuleb veelgi.
Telefonivestluses Euroopa Liidu eesistujamaa Saksa välisministri Steinmeieriga leppisime kokku, et Euroopa Liit teeb Moskvas Vene välisministeeriumile ühispöördumise, et Venemaa tagaks Eesti saatkonna ja selle töötajate turvalisuses. Tõstame Venemaa räige käitumise ja siseasjadesse sekkumise küsimuse Euroopa Liidus.
Kõik Eesti diplomaadid on tegutsenud intensiivselt, et Eesti seisukohti ja Eestis toimuvat oma asukohamaades selgitada ja on pidanud selle eest taluma idanaabri juurest lähtuvaid ähvardusi.
Enese piitsutamise aeg
Ometi küsitakse aeg-ajalt ka Eestis, kes on selles süüdi, et Venemaa on meid räigete süüdistustega üle valanud, ohustab Eesti Moskva saatkonna töötajate tervist ning aitab kaasa Tallinnas rahutuste korraldamisele.
Soome diplomaatia grand old man Max Jakobson meenutab oma suurteoses “XX sajandi lõpparve”, kuidas ajakirjanik Antero Kekkonen talle 1979. aastal küsimuse esitas: “Kes oli süüdi Talvesõja puhkemises?” Jakobson vastas: “Kuidas oleks Staliniga?” “ Ma mõtlesin, Soome poolel,” parandas end intervjueerija.
Soomes oli toona enesepiitsutamise aeg, nendib Jakobson. Mõne Eesti poliitiku ja sotsioloogi meelest tuleks meil tänases Eestis samuti endale piitsaga virutada. Ja otsida seda, mida Eesti riik ja tema valitsused valesti on teinud, kui meie pealinna tänavatel märatsevad enamasti vene rahvusest noored inimesed, kes on enamasti alkoholi mõju all.
Küsimus tuleb tuttav ette kõigile, kes on pisutki jälginud Venemaaga seotud välispoliitikat külma sõja järgsel ajastul. Teatud partnerlusilmingute või mõne koostööaktsiooni järel käitub Venemaa ikka ja jälle nii, nagu hiljuti siit ilmast lahkunud Boriss Jeltsin polekski 1991. aastal Nõukogude Liitu laiali saatnud. Ja nagu tänapäeva maailmas puuduksid rahvusvaheline õigus, riikide suveräänsus ja elementaarne diplomaatiline viisakus. Ja kui siis Vene karu on järjekordselt urahtanud, näiteks teatades, et ei kavatsegi täita varasemaid kokkuleppeid või järgida head tava, küsivad poliitikud ja analüütikud Lääne-Euroopas kohkunult: mida me valesti tegime?
Leppimatus liidu lagunemisega
Tegelikud küsimused hoopis on: miks Vene riik ei suuda leppida oma endiste kolooniate iseseisvusega? Miks Venemaa peab demokraatiat oma naabruses endale ohuks, nagu on küsinud president Ilves. Miks Vene ühiskond ei suuda oma minevikku ausalt vaadata? Mida Venemaa peab tegema? Lääne väärtushinnanguid jagavad rahvusvahelised organisatsioonid ja ühendused on teinud väga palju selleks, et Venemaaga koostööd teha, Venemaaga partnerlust arendada. Ka Nõukogude bloki külma sõja aegne verivaenlane, Põhja-Atlandi allianss, on moodustanud NATO-Vene nõukogu ja soovib koostööd maailma tegelike julgeolekuprobleemide lahendamisel. Kuid need pingutused tasuvad end ülimalt vaevaliselt. Selle peapõhjuseks on tõsiasi, et samal ajal kui EL-i ja NATO liikmesriigid usuvad, et koostööst võidavad kõik osapooled – selleks koostööd tehaksegi – arvab meie idanaaber aga ikka veel, et kellegi võit tähendab tingimata kellegi kaotust. See on mõtlemismudel, mida nimetatakse nullsummamänguks.
Eesti nullsummamängus
Eesti kui Venemaa naaber, kaotab sellest paradigma erinevusest suhteliselt rohkem kui mõni kaugem riik. Meie oleme siiralt huvitatud headest suhtest, sest üleaedsetel on alati ühiseid asju ajada, et tagada oma inimeste heaoluks ja riikide turvalisus. Me tahame toimivat piiri, uut Narva silda, ühiseid tegevusi ühise keskkonna kaitseks, inimeste vabamat läbikäimist, kaubavahetust ja nii edasi. Ning me oleme sellesuunalisteks sammudeks alati valmis. Ka praegu.
Eelpool nimetatud nullsummamängus kasutab Moskva muuhulgas ka Eestit. Eesti diskrediteerimisega tahetakse ja öeldaksegi EL-i ja NATO riikidele: vaadake, millise ebardi te liikmeks võtsite! Kas te tõesti olete ise ka sellised? Sedasi tahetakse teisi riike panna piinlikkust tundma ja vähendada nii nende solidaarsust organisatsioonidega, kuhu me ühiselt kuulume. See solidaarsuse vähenemine omakorda nõrgestaks EL-i ja NATO-t. Ning see ongi Venemaa eesmärk. Selle eesmärgi poole püüeldakse visalt, hoolimata arvukatest tagasilöökidest. 1990ndate lõpus näiteks usuti, et üle maailma kõlav kriitika venekeelsete elanike olukorra üle takistab Eesti ja Läti vastuvõtmist Euroopa Liitu. Loodeti, et piirileppe puudumine takistab Balti riikide vastuvõtmist NATO-sse. Mõlemal juhul tuli aga pettuda. Sest EL-i ning NATO riigid said aru, kes on tegelik probleemitekitaja ja sorav virin tõele ei vastanud.
See, et meid meie partnerite ja sõprade juures on mõistetud, on Eesti diplomaatia suure, visa ning järjepideva töö tulemus. Eesti välispoliitika juhid said üsna uue iseseisvuse alguses aru, et meie peaülesanne on hoida meie sõpru informeerituna, hoida meie liitlasi meie poolel. Selle asemel, et püüda sama mõõduga vastata meist mitmeid kordi suuremale ja agressiivsemale süüdistajale. Mõõtkavast arusaamiseks niipalju, et näiteks ainuüksi möödunud laupäeval tuli erinevatest Vene infokanalitest ja veebikülgedelt mitukümmend enamasti pahatahtlikku, tõde moonutavat, liialdavat, erapoolikut või lihtsalt lausvalet “uudist”. Sellele kosele me vastata ei saa.
Enamik Vene meediakanaleid on võimuaparaadi kontrolli all ning neid kasutatakse ka praegu Eestis toimuva kohta teadlikult vale teabe levitamiseks. Lihtne näide on siin eelmisel neljapäeval Tõnismäel Vene ajakirjanike märguannete peale alustatud ning lõpetatud leinaimitatsioonid, mida kandis üle ka TV3.
Diplomaatiline töö
Ma ei hakka muidugi täpselt kirjeldama välisministeeriumi samme, sest efektiivset diplomaatiat saab harva teha leheveergudel. Kuid niipalju võin avada, et kõigil Eesti suursaadikutel ja teistel diplomaatidel oli möödunud kolmapäeva pärastlõunal käes Eesti värskeimad tausta- ja infomaterjalid ning instruktsioon selgitada oma asukohariigi valitsusele meie seisukohti. Neljapäeval-reedel toimunud kohtumistel seda ka tehti. Meie liitlased ning partnerid said esmaallikast tõest informatsiooni ning toetasid meid.
Loomulikult hoiab välisministeerium sündustega kursis Tallinnas resideerivat diplomaatilist korpust ning varustame aktiivselt välisajakirjanikke infoga. Mitu meie suursaadikut on esinenud avalduste või selgitustega ka oma asukohariigi meedias.
See töö jätkub, sest Venemaa viimaste päevade avaldused ja aktsioonid näitavad selgelt, et jätkub Eesti-vastane rünnak.
Loetlen siin mõned võimalikud rünnaku suunad:
- Eesti laimamine erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides.
- Otseste valede levitamine Tallinna sündmuste osas, näiteks laupäevane Vesti teade teisest marodööritsemise käigus hukkunust või Interfaxi teade massiliselt ametist lahkuvatest venelastest politseinikest.
- Rahvusvaheliste lepete suvaline tõlgendus ja rikkumine, näiteks julgeoleku mittetagamine meie saatkonnale Moskvas, aga ka laupäevane nõudmine teavitada Vene saatkonda kohe Vene kodanikest arreteeritute kohta.
- Ähvardamine majandussanktsioonidega. Ilmselt püütakse neid ähvardusi Eestisse levitada konkreetsete Venemaal tegutsevate ärimeeste kaudu, kes omakorda siis peaksid Eesti valitsust mõjutama.
- Üleskutsed Vene turistidele mitte Eestit külastada (seda olukorras, kus 2006. aastal tõusis Vene turistide arv Eestis 26%, tegu on venelaste jaoks atraktiivse sihtriigiga).
- Katsed “leida” Eesti toodetes kõrvalekaldumisi kvaliteedinormidest. Sellest teavitas laupäeval pea avatud tekstiga Vene peasanitaararst Gennadi Oništšenko. Loomulikult on siin tegemist poliitilise, seega EL-i -Venemaa majandussuhetes lubamatu diskrimineerimisega.
- Katsed mõjutada Euroopa liidreid Eesti valitsusele “aru pähe panema”.
- Välistatud pole ka näiteks suursaadiku ajutine kojukutsumine, kuid usutavasti ollakse õpitud Gruusia näitest, kus see vähimatki tulemust ei andnud.
- Eriti alatult – katsed teha elu kibedaks tublidel Eesti diplomaatidel Venemaal. Meie esinduste rüvetamine, meie diplomaatide liikumise blokeerimine Kremli õnnistusel tegutseva noorteühenduse poolt. See on tegevus, millega otseselt rikutakse Viini konventsiooni.
Mõned neist aktsioonidest on juba ette läbikukkumisele määratud, mõnega hakkamasaamisega tuleb meil tegeleda. Eesti välisteenistus on selleks valmis.
Ja kokkuvõtteks. Mõttetu on küsida, mida Eesti on valesti teinud. Pole mingi saladus, et pronkssõduri ümber toimuv on suuresti juhitud Venemaalt, see on Venemaa riikliku poliitika ellurakendamine Eestis. Möödunud nädalal avalikustatud Tallinna Vene saatkonna töötajate soojad suhted mõne rahutuste juhiga võiksid selles veenda ka neid, kes mulle arusaamatul kombel ikka kõigepealt oma riiki, rahvast ja valitsust süüdistavad. Meie ülesanne on käituda väärika riigina, provokatsioonidele mitte alluda ja näha asju nii, nagu nad reaalselt on.