Päevaleht Comment avaldas Raivo Järvi möödunud kolmapäevase kuluhüvitise teemalise sõnavõtu riigikogus.
Eesti Päevaleht, 15.06.2007
Päevaleht Comment avaldas Raivo Järvi möödunud kolmapäevase kuluhüvitise teemalise sõnavõtu riigikogus.
Me armastame ennast nii väga võrrelda muu maailmaga. Kui vaadata kasvõi Euroopa rahvaid, siis on nad väga erinevad. Osa rahvuste hulgas on haritlaskond ja lihtrahvas suhteliselt eraldi. Nad räägivad justkui erinevat keelt, nad on suhteliselt erinevates maailmades.
Meie õnneks elame me nii-öelda germaani ja skandinaavialikus ühiskonnas, kus kogu rahvas on suhteliselt homogeenne. Seda alustasid juba meie esivanemad, kes viisid oma lapsi kunagi Berliini õppima ja neid vilju me justkui naudime.
Eelkõneleja mainis siin ka Briti parlamenti ja tegelikult sellesama Briti parlamendi peale nii tihti me vaatame nii-öelda alt üles. Kui aga vaadata näiteks kõikvõimalikke memuaare ja biograafiaid läbi aegade, siis millise meeletu aura ja austusega on Briti maailmas parlamendisaadikud olnud alati ümbritsetud.
See on muutunud viimastel aegadel, kui on hakatud samamoodi sellessamas Briti maailmas sorima nende rahakottides ja isiklikus elus. Ning tegelikult ka see ei ole Briti avalik arvamus. See on ajalehe The Sun arvamus. See on kollane tabloid, mis paraku on hakanud ikka eredamalt ja eredamalt paistma ja et sun tähendab päikest, siis pean ma täheldama, et seesama päike paistab praegusel hetkel ka Eestimaa kohal. Ja paistab, et see kasvab aina suuremaks.
Kui me vaatame avalikku diskussiooni just sellesama statuudi teemal, siis millegipärast ei räägita süvitsi – ei sellest, et asi on läinud tõhusamaks, ei sellest, et enam ei teki sääraseid blokeerimisi istungjärkude alguses, nagu me seda enne nägime.
Ei räägita ka sellest, et sisuliselt ju parlamendiliikmed ka siis, kui meil nii-öelda see ametlik puhkus oli, olid ikkagi valmis telefonikõne peale tulema ja esinema seal kus vaja.
Keskenduti ühele väikesele aspektile. Isegi väga paljud helge peaga ajakirjanikud kurtsid mulle, et meil on juba villand rääkida kogu aeg ühest ja samast teemast, milleks on kuluhüvitised.
Ja siit tekib tegelikult küsimus, miks see on nii. Kas siis tõesti seesama päike on kogu nii-öelda Eesti ühiskonna ära pimestanud? Ilmselt peab vaatama meie endi peale ehk meie siin tegelikult ju oleme rahvas. Rahvas on valinud need, keda ta usaldab kõige rohkem.
Siinkohal tekib kohe paralleel Andrus Kivirähu ja tema rehepapi kui nii-öelda eestlase arhetüübiga. Ma mäletan, et ma rääkisin korra ühe meie väga hea koolidirektoriga, kes valutas südant meie kasvava põlvkonna üle. Ta ütles niimoodi, et praegused kasvavad lapsed ei ole eriti kindlad endas ja seetõttu ei austa ka oma kaaslasi.
Need inimesed siin, keda on tegelikult usaldatud kõige rohkem, on justkui peegeldus sellest rahvast, kes ilmselt ka ei ole endas päris kindel.
Ja ometigi on mul hea meel, et see seadus korrastas nii palju asju ja likvideeris ära kitsaskohad.
Lõpetuseks ma tahaksin tuua paralleeli, mis tundub olevat täiesti teisest valdkonnast. Nimelt, aeg-ajalt ja ka üsna hiljuti tuli kokku teadlasi üle kogu maailma, et arutada sellesama kuulsa Torino surilina küsimust. Et kas ta ikkagi on see või mitte. Ja siis ütles üks anglikaani õpetaja ühe säärase mõtte, et ei ole üldse tähtis, kas see surilina on päris või mitte, tähtis on see, kui me küsime, kes mina olen. Tänan!