Igor Gräzin: anarhistid ei paku reaalseid lahendusi (Eesti Päevaleht)

Pole midagi lihtsamat kui kisada ja laamendada ning kuulutada oma ridades olev anarhism provokatsiooniks, selle asemel, et reaalseid lahendusi välja pakkuda.

Niinimetatud anti-globalistidel pole oma liikumise käimashoidmiseks tarvis teha erilist ajutööd – juhtida riike ja organisatsioone, kujundada raha- ja kapitalivooge, kirjutada ja lugeda õiendeid, võtta riske ja osata elukutseid.

Fakt jääb ju faktiks: küsides endale õigust olla alternatiiviks normaalsele ja arenevale kaasaegsele ühiskonnale, ei paku globofoobid vastu mingeid ideid ega lahendusi. Enamgi veel, liikumise eeldus ise ei kannata teaduslikku kriitikat – globaliseerumine suurendavat maailma viletsust!

Unustatakse võrrelda Vietnamis USA suurfirma heaks töötava inimese palka samas riigis elava töötatöölise või kodufirmas töötava inimese palgaga ja ei märgata, et “suurest maailmast” toodud töökohad on alternatiiviks näljale ja viletsusele.

Vastupidi, kannatajate hulgas on sageli mõned rikkamate ja suuremate riikide inimesed, kelle töökohad liiguvad globaalselt võttes parematesse kohtadesse (näiteks sinna, kus tööjõud on odavam).

Globaliseerumisel on mitmeid miinuseid, aga tõenäosus, et õlgkatusega talutare põleb lahtisest küünlaleegist maha, on suurem, kui elektrit-tarbival korteril. Ilma globaalse maailmata me ei teakski, et on selle vastaseid – poleks internetti, uudisteagentuure ja muid globaliseerumise produkte, mida selle vastased ise usinasti tarbivad.

Õnneks aga sel ajal, kui hulgake anti-globaliste oma mahasurutud neuroose väljutab, elab suurem osa inimesi siiski normaalset elu – töötab-künnab, kirjutab, sulatab, projekteerib – et anti-globalistidel oleks, mille abil ja kus meelt avaldada.

Eesti jaoks, arvestades meie e-maailmastumise tasemeid ja -potentsiaale, meie majandussüsteemi, ressursse (ja nende puudumist) on globaliseerumine tegelikult ainus šanss jääda rahvuse, rahva ja riigina püsima.