Seda küsis ühes oma artiklis Lenin. Muigama paneb see, et nõukogude võimu olemusest ja selle leninlikest alustest ei saa sageli aru ei kommunistid (kas või Zjuganov Venemaal), vene imperialistid (Lebedev Eestis) ega ühel või teisel määral aktiivsed antikommunistid (sajad tuhanded Eestis).
Lebedevi pidupäev
Mõistagi oli Lebedevi kutsumine Maanõukogu aastapäevale kas poliitiline prohmakas või imelik poliitiline sõnum. Ja mõistagi oli tema lubamine 15 meetri kaugusele presidendist olukorras, kus puudus mis tahes turvakontroll (Estoniasse sissepääsuks), meie eriteenistuste uskumatu saamatuse tagajärg.
Kuid pole halba ilma heata: tänu Lebedevi ilmumisele EV juubeliaastat alustavale üritusele ja tänu vea teinud EV julgeolekuteenistusele (keda õigustab küll see, et massiatentaadi korral Estonias oleks peaminister Ansip ja kaitseminister Aaviksoo saanud USAs viibides moodustada pagulasvalitsuse) – ühesõnaga, tänu sellele ämmergule hakati Lebedevi kutsumise vastu huvi tundma parasjagu niipalju, et ta oli sunnitud kinnitama: tema ei tulnud tähistama mitte EV, vaid nõukogude võimu aastapäeva. Lisades: et sageli aetakse meil segi nõukogude võim ja bolševism ning et nõukogude võim iseenesest ei olegi midagi halba. Justament seda kinnitasid 1917. aasta suvel Venemaa teised vasakradikaalid – menševikud – oma loosungiga: “Nõukogud – ilma bolševiketa!”
Nähtavasti oleks nõukogude võim bolševiketa olnud veidi parem, aga sellegipoolest väga hull. Nii et Lebedevi kummardus nõukogudele ilma bolševiketa on sama kole, kui mis tahes muu našism ja dozoorlus.
Mis siis teeb nõukogude võimu tegelikult väga ohtlikuks? Vastuse leiame Marxi raamatust “Kodusõda Prantsusmaal”, kus ta kirjutab, et Pariisi Kommuuni eelis kõigi teiste poliitiliste esinduste ees seisnes selles, et tema kätte oli koondunud kogu võimutäius: ise tehti seadusi, ise viidi neid ellu, ise neid muudeti… nagu hüsteeriline poliitiline meeleolu seda nõudis.
Nõukogud võimult eemale
Ja vastupidi: ühe riigivõimu lahutamine osadeks nii, et ükski neist ei saa teha midagi ilma toetuseta teistelt, garanteerib selle, et võim oma terviklikkuses jääb rahva kätte. Parlamendi seadused ei maksa midagi, kui kohus neid ei tunnista ja valitsus neid ellu ei vii. Valitsus ei saa midagi teha, kui parlament talle raha ei anna ja seadusi ei tee, mida kohus ellu viiks. Kohus ei saa mõista õigust ilma selleta, et oleks, mille alusel mõista – seadusi.
Riigiteoorias nimetatakse seda võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtteks. See ei ole tavaline tööjaotus eri organite vahel, vaid võimu killustamine üksikuteks, iseenesest süütuteks tükikesteks. Näiteks valitsusasutuses see nii ei ole. Ministeeriumis võib olla haldusosakond, rahandusteenistus, revisjonivalitsus, jne ja mõistagi võivad nende juhid omavahel intrigeerida. Aga see ei vii väga kaugele, sest nende üle valitseb ühtne tahe: ministri oma. Parlamendi, valitsuse, kohtu, keskpanga, riigikontrolli, õiguskantsleri vahel see nii ei ole, sest nende üle see ühtne ülemtahtega organ puudub. Siin on ülemvõim laiem, nimelt rahvas.
Lisana viitaksin poliitika- ja bolševismikaugele alale: firma nõukogudele. Ka nemad kannavad endas ühtset ja ebademokraatlikku alget firma juhatuse suhtes ja vastupidi: alluvad demokraatlikult n-ö oma rahvale – s.t aktsionäridele ja osanikele. Sellepärast eeldaski Eesti poliitiline vabanemine ka vabanemist mis tahes riigivõimu teostavatest nõukogudest, s.t. nõukogude korrast. Ja seda tehtigi: 1988. aasta16. novembri suveräänsusdeklaratsioonis, mis polnud ainult Eesti vabastamise, vaid ka nõukogude võimu lõpetamise dokument. Jah, esimeses pooles me ütlesime, et Eesti seadused on Eestis ülimuslikud (Moskva omade suhtes), kuid lause teises pooles nimetasime: Eesti teotseb riigina oma seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu kandvate organite kaudu.
Tean, et see dokument on Euroopa Liidu oludes määratud ununema. Kuid seda mälestades mälestagem temas ka esimest nõukogudevastast dokumenti – selle sõna otseses tähenduses.