Mäletan oma noorukipõlvest hetki, kuivõrd pettunud olin, et mu ema minuga luure- ega politseifilme vaadata ei tahtnud. Kusjuures polnud vahet, millises riigis oli linateos valminud.
«Miks?» küsisin emalt. «Vaata, pojake, ma ei suuda vaadata uurija silmadesse, ükskõik mis rahvusest ta ka oleks. Ülekuulaja jääb ülekuulajaks!» vastas ta.
Nii maalis ta mu lapseohtu silmade ette episoode ülekuulamistest, rõvedast sõimust, peksust ja jalahoopidest kõhtu. Need olid üksikasjad sellest, kuidas NKVD ohvitser kuulas üle 17-aastast balletitantsijat, kuna viimane oli sõja-aastatel töötanud saksa teatris ja seega – rahvavaenlane. Mäletan, et emal ei olnud vahet, kas filmitegelaseks oli vene nõukogulane, saksa nats või keegi kolmas. Samas mäletan, millise lugupidamisega suhtus ta oma kaaskannatanud vene intelligentidesse.
Sulge haarama ajendas mind aga äsja kogetud ahaa-elamus. Nimelt vaatasin ühelt taevakanalilt (teab mitmendat korda) Hitlerist vändatud mängufilmi Robert Carlyle’iga nimiosas. Huvitav on see, kuidas avastan sellest filmist aina uusi nüansse diktaatori rühkimisest võimude n-ö legitiimseid instrumente kasutades.
Äsja tabas mind aga tõeline šokk! Nimelt vahetasin kanalit pärast seda, kui Carlyle’i Hitler oma järjekordse sõnavõtu oli sooritanud, et AK uudisteprogrammi jälgida. Ekraanilt vaatas mulle vastu Aleksandr Litvinenko mõrvanud Andrei Lugovoi nägu. Mida ma nägin – seesama pilk, kõnekeel, retoorika mehelt, kes Putini-meelse erakonna sõsarpartei valimisplatvormi tsiteeris.
Kas see ongi uus «tugev ja uljas Venemaa»?! Nii kummaline, kuidas nii vene kui saksa rahvus, kes kinkinud maailmale särava plejaadi vaimuhiiglasi, maailmasõja eelõhtul poolharitud avantüristide embusse varisesid. Just seeläbi valitses maailmas aastaid pärast kataklüsmi arvamus, kuis nad kõik natsideks ja kommariteks tembeldati. Ja ometi on sakslased sellest pääsenud. Tänapäeval võime vaid imetleda säravat ja tolerantset Saksamaad, kes Euroopa Liidu laeva uude ajastusse tüürimas.
Samas kui Venemaal kõik jälle kordumas on! Kuhu on jäänud dekabristide, Veebruarirevolutsiooni sangarite ja Jeltsini-aegse perioodi algaastate ideede kandjad. Kas tõesti kõik demokratiseerumiskatsed sellel ääretul maal vaid segadust ja peataolekut külvavad?
Milles on põhjus? Miks liberaalsed jõud marginaliseeruvad ja vaba ettevõtlus ainult korruptsiooni külvab?! Loomulikult on riigiformatsioonide vahetus äärmiselt valulik protsess ja karistab rängalt tavakodanikke (meil eestlastel peaks see väga hästi meeles olema).
Nii oli see ka sõjajärgsel Saksamaal. Ainult et selles riigis viidi läbi märgilise tähendusega Nürnbergi protsess, millega mainitud «kõva korra juurutajad» ülemaailmse hukkamõistu ja karistuse pälvisid.
Venemaal on see kõik toimumata jäänud. Nii saigi võimalikuks kalasilmsete ülekuulajate võimumarss (vaadake Putini ja tema meeskonnaliikmete nägudesse), kes omaaegsete SA-meeste kombel oma (esialgu väikesi) determineeritud jõuoperatsioone teostama hakkasid.
Tulles tagasi nähtud filmi juurde, oli lausa paradoksaalselt sarnane see, kuidas Adolf talle tülikate pressiesindajatega arveid õiendas. (Diktaatori vaatevinklist vaadates äärmiselt tõhus teguviis.)
Tuleb võimalikult kiiresti vabaneda tülitegijatest, kes võiksid vähegi mõtlevate kodanike silmi avada. See protsess on Venemaal käivitunud ja tundub, et ei leidu jõudu, mis monstrumi liikumist vääraks. Hukkunud on Politkovskaja, ekraanilt on kadunud Gaidov ja Kisseljov. Kas see on tärganud demokraatia lõpp?
Praegu näib nii. Võimalik on vaid Otto Tiefi taoliste enesetapjatest idealistide esilemarss, kes märtritena oma kohust täidavad, et siis mudavoolu kaduda. Ent ometi on nad venelaste hulgas olemas!
Hämmingu ja imetlusega jälgin seda, kuidas Garri Kasparov enesetapjaliku järjekindlusega demokraatia trummi taob, ainsaks kaitseks malekorüfee tiitel. Võiks arvata, et maletšempion oma rahvusvahelise auraga vaid kitsast intellektuaalide ja noorte kihti kosib. (Pealegi ei ole ta oma etnilise päritolu tõttu ehk reaalseks ohuks võimuladvikule ning ilmselt tajus seda ka PSB-laste klann.) Kuidas muidu seletada rahvusvahelise telepildi ja protestiaktsioonide kajastamise lubamist?
Sootuks teine nähtus on aga Boriss Nemtsov. Professionaalne poliitik ja majandusmees, etniline venelane, kes lisaks karismaatilise olekuga (muide, selline oli ka Viktor Juštšenko)! Tõeline liidri tüüp, kes kartmatu ja atraktiivse väljaütlejana võiks masse kosida. Kas tal lastakse seda teha? Või tabab teda Juštšenko saatus? Kui kaugele ulatub vene kastmes SA-meeste käsi?!
Seda, arvan ma, näeme õige pea. Ja kui isegi neid mehi peaks tabama Litvinenko saatus, võtan isiklikult mütsi maha (praegu justkui lootusetut) võitlust pidavate vene demokraatide ees! Hoidku taevas neid minu ema saatuse eest!