Eesti riigi 90. aastapäev… mille teele jäävad okupatsioonid ja vabanemised, igaühe puhul neist viimastest: omad kangelased.
Ülemnõukogulaste kangelastegu on unustatud, ärgu nad pahandagu. Laarilik-savisaarelik ajalugu unustab enamatki.
Tänamatus Jeltsini suhtes
Teistele oli ta hiljem härra president, oma töökoosolekutel Boris Nikolajevitsh ja seljataga noorematele kolleegidele just seesama: djadja Borja. Tema, Venemaa esimene president – suurem oma elust juba eluajal – jääb nüüd veel ka manalast heitma varju Eesti vabariigi ja tema taasloojate südametunnistuse hämaramatele nurkadele. Meil ei jätkunud inimlikku suurust ja söakust, et vääristada Jeltsini määravat osa Eesti taasiseseisvumise loos… kas või, noh, “Vetelpäästja Kullerkupu” VIII järgu medaliga.
Jeltsin, olles astunud Eesti vabaduse eest välja siis, kui KÕIK maailmariigid alles kõhklesid ja kahtlesid, lahkus hauda, olemata kuulnud Eestilt ainsatki tänusõna, mis tahes aukirjast või ordenist rääkimata.
Eesti ordenite süsteemi üks koomilisemaid seiku on see, et Eesti kõrgeim mõeldav autasu – Maarjamaa Risti I klass (esimene!) on antud USA presidendile Gerald Fordile (ustavale brežnevlasele, kelle teadmine Eesti asukohast oli üsnagi ligikaudne). Umbes nii, et – üks Maarjamaa Rist – mõnele USA presidendile. Või ajas medalite andja ta segi tolle Fordiga, kes autosid teeb? Sest tema autojuht sai ju kah medali (!), nagu Vorobjaninovi kojamehele lubati.
Ometi oli 24. septembril 1991. a Jeltsini käes ainuisikuline otsus: kas Eesti iseseisvust tunnustatakse või ei. Ja Jeltsin otsustas. Peaaegu üksi, sest ka teda ümbritsenud demokraadid kõhklesid (ja täie alusega!), sest selle sammu võimalik interpretatsioon (Jeltsin jagab laiali iidseid Vene maid, mis vallutatud Peeter Suure aegu!) võis ohtlikult kõigutada veel äärmiselt ebapüsivat demokraatlikku võimu.
Jeltsini ukaasi neljas punkt (esimeses oli see, et Venemaa tunnustab EV iseseisvust) oli tegelikult vaat et võimsamgi kui esimene: “Kutsuda maailma üldsust üles tunnustama Eesti Vabariigi iseseisvust.”
Kas peame meeles?
Jeltsini allkirjata poleks tulnud järgmisi tunnustusi üheltki superriigilt, sest augustiputšist šokeerituna poleks nad julgenud teha midagi, mis oleks kõigutanud Jeltsini positsiooni ehmatusest alles toibuval Venemaal. Ajal, mil ajalugu kulges mitte sajandite, vaid tundidega, kulus Suurbritannial Eesti tunnustamiseks veel kolm päeva, USAl – üle nädala. Tallinnast mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv Soome märkas Eestit alles neli päeva hiljem! Aga Jeltsinis lõi välja riskialdis võrkpallitreener (“Üks pass ja suru!” kordas ta mõnikord) ja isalik onu Borja ning tunnustus sai antud. Seejuures ta ütles (tsiteerime Juhan Aare filmist “Eestlased Kremlis”): “See on õiglane akt… kirjutan sellele alla väga hea meelega. Soovin teie riigile edu ja õnnitlen iseseisvuse puhul!”
Tasub meenutada eelnenudki sündmusi: sel ajal, kui 1991. aasta jaanuaris veristasid Vilniust ja Riiat NSV Liidu tankid, saabus Jeltsin toetusvisiidile Tallinna, jättes siia kavandatud veretöö tulemata. Tema võetud isiklik risk oli nii suur, et lennukiga Tallinna saabunud Jeltsin pidi turvateenistuste nõudel lahkuma Leningradi täiesti varjatult – autoga. Mitu inimelu ta oma kangelasteoga päästis, jääb oletada.
Eesti praeguses presidendis on nii suurust, mehisust kui ka õilsust tunnustada Eesti iseseisvuse ristiisa… kuid mida ta saab enam teha: onu Borjat ei ole… Muidugi, ega meie edasised suhted Jeltsiniga polnud alati lihtsad ja eks tal oli neid vigureid ka. Kuid oli miski, mida ta ei seadnud kahtluse alla kunagi – see oli väikeste naabrite väärikus ja julgeolek.
Tegelikult on see vana idee ja professor Signe Kivi lihtsalt tuletas selle nüüd meelde: et ehk korjame eneses kokku niipalju hingesuurust, et tagantjärelegi austada Jeltsinit korraliku ja maitseka ausambaga, mille pjedestaalile võiks kirjutada “Tänulikult eesti rahvalt – Eesti riigi ühele loojale”. Miskit väljakut Jeltsini väljakuks nimetada oleks liiast. Sest asi, mida Jeltsin ei sallinud, olid inimeste nimede järgi nimetatud tänavad Moskvas, ja just ajalooliste Moskva nimede taastamisest ta oma tööd seal alustaski.