Kui endal läheb väga hästi, soovitakse tihti panustada ka ümbritsevasse.
Majandustudengitele õpetatakse ju kõhe stuudiumi alguses, et ettevõtte eesmärk on teenida kasumit. Punkt. Enamlevinud majandusteooriad ongi keskendunud just kasumi maksimeerimisele, kuna sedakaudu on ettevõtete toimimist lihtsam selgitada kui hoolivuse või ühiskondliku vastutuse kaudu. Bilanss on ettevõtjale märksa mõistetavam kui õnnetunne. Samas on paarkümmend aastat ettevõtluse kogemust õpetanud Eesti ettevõtjad lugema bilansi ja kasumiaruande kõrval ka ühiskonna ootusi. Veelgi enam – leidub ka neid, kes on võtnud ette palju rohkem, kui neilt oodatakse.
Eesti ettevõtlusmaastik on tervikuna jõudmas arenguetappi, kus ühiskondlike ootuste lugemine on üha levinum ja hinnatum kirjaoskus. Olen veendunud, et täna on Eesti ärieliidi seas lihtsam ja mõjusam silma paista sponsorluse kui järjekordse luksusautoga. Ettevõtjad ja ettevõtted, kes paistavad oma tegevuses silma laiema ühiskondliku vastutuse tunnetamisega, teenivad üha rohkem respekti. Nagu ka need, kes teevad sama märkamatult, taotlemata medaleid ja kütust.
Sotsiaalne dimensioon ei pea vältimatult olema suunatud ettevõttest välja – võtkem kasvõi kõige peresõbralikuma firma konkurss, mille nominendid on kõik loonud oma töötajatele palju inimlikuma keskkonna ja rohkem võimalusi kui hädapäraselt tarvis. Vaiksemates kohtades võib ümbritseva keskkona suhtes vastutustundlik tegutsemine olla ettevõtte tegutsemise vältimatu eeldus – selleks, et kutsuda piirkonda uusi töötajaid, on tarvilik luua elementaarsed vaba aja veetmise võimalused, lastehoid või muu säärane.
Kui Austria koolkonna majandusteadlased usuvad, et pea kõik riigi funtksioonid on võimalik ettevõtete ja mittetulundusühingute vahel ära jagada, siis reaalses elus on tasakaal avaliku ja erasektori vahel kokkulepete ja initsiatiivi haaramise küsimus. Ehk nagu kirjutas Siim Kallas 1995. aastal avaldatud Kodanike Riigi Manifestis: ,,Kodanike riigis peab Kodanik saama ise otsustada, mida ta on nõus ühiskondliku kokkuleppe alusel riigi kaudu finantseerima ning mille finantseerimisega saab ta ise ning riigist targemini hakkama.”