Teisipäeval läbis riigikogus esimese lugemise valitsuserakondade eelnõu, mis jõustumise korral parandab kõvasti tuhandete Eesti perede elu.
Tahan lehelugejatega jagada oma suurt heameelt, et otsus sellise programmi loomiseks, mida Reformierakond valijaile kevadel lubas, jõudis valimistulemuste selgumisel kiiresti koalitsioonileppesse ja vajalik eelnõu tuli menetlusse hea tempoga.
Kui me jätkuvalt oleme mures napi iibe pärast, mis viimaste aastate märkimisväärsele sündimuse tõusule vaatamata on siiski miinuses, siis parim, mida riik teha saab, on välja selgitada, mis sündide vähesust põhjustab, ja sellele erksalt reageerida. Üheks uuringutes, küsitlustes ja kohtumistel esimesena esiletoodud põhjustest oli pere majandusliku olukorra pingestumine uue pereliikme juurdetulekul, mil kulud kasvavad, aga palgatulud ühe lapsevanema kojujäämisel vähenevad. Selle teadmise pinnalt sätestasime vanemahüvitise, mis oma asjakohasust on ilmekalt tõestanud. Nüüdseks on riigi võimalused niipalju kasvanud, et võimalikuks sai vanemahüvitise makseperioodi pikendamine. Lisaks toetame perede ühtekuuluvustunde tugevnemist ja isiklike valikute tegemist sellega, et nüüdsest on iga pere otsustada, kas hüvitise toel jääb kohe ema sünnituspuhkuse lõppedes lapse juurde ema või isa. Ka palga alusel tasustatava isapuhkuse juurutamine suurendab peredel nii ainelist kui emotsionaalset kindlust.
Kuid majanduslike kaalutlustega vähemalt sama oluline põhjus enne kaua kõhelda, kui anda järele loomulikule soovile järeltulijaid saada, on lastehoiuvõimaluste vähesus, et mitte öelda puudumine mõnelgi pool Eestis. Kui Tallinnas (Nõmmel) hakati registreerima avaldusi uude, esimesse uuel iseseisvusajal ehitatavasse lasteaeda koha saamiseks, ummistasid soovijad tänava juba enne koitu ja suurem jagu neist pidi tühjalt tagasi minema. Üle-eestilist hõlmavat pilti polnudki nii lihtne kokku saada, kuid selle kujunedes kujunes ka veendumus, et omavalitsustest, kelle seadusjärgseks ülesandeks piisavate lastehoiuvõimaluste tagamine on, liigagi paljud seda ei tee. Kus võimetusest, kus tahtmatusest – perede seisukohast on see tegelikult ükskõik. Pole olnud ka märgata olulist positiivset dünaamikat aastate lõikes, pigem tardumus.
Iseenesest väga jabur lugu. Rahvusvaheliste uuringute järgi on eestlased Euroopa rahvaste hulgas üks väheseid, kus sündide nappust ei tingi niipalju mentaliteet (nagu nii mõnegi teise rahva puhul, kus üllatavalt palju deklareeritakse põhimõttelist soovimatust vähegi kestvamaks paarissuhteks, rääkimata laste saamisest) kui oma praktiliste võimaluste läbikaalumine. Mentaliteedi poolest meil siin pigem tehtaks kui välditaks lapsi, kolme-nelja järeltulija soovijaid leidub Eestis küsitletute hulgas küll. Teisalt on meie alushariduse süsteem niisamuti täiesti arvestataval tasemel ja toimib – seal, kus see olemas on, kus jätkub ruume, personali, inventari. Aga mitmel pool millegipärast ei saa lapsi soovivate või neid juba saanud inimeste huvid ja põhimõtteliselt hästi sissetöötatud lastehoiukogemus omavahel kuidagi kokku.
Uue programmiga teeb riik radikaalse sammu, et sellest venimajäänud absurdsusest võimalikult ruttu üle saada. Omavalitsuste kaudu ulatatakse peredele abikäsi. Luuakse kord riigieelarvest toetuse eraldamiseks kohaliku omavalitsuse üksustele koolieelsete lasteasutuste kohtade loomiseks, nende õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuste õpetajate palgavahenditeks tingimusel, et omavalitsus lisab sellele täiendava omaosaluse. Järgmise aasta riigieelarve kavas on programmi elluviimiseks mõeldud 300 miljonit krooni, strateegiliselt nähakse ette samasugust summat ka 2009. aastal ning 400 miljonit krooni 2010. ja 2011. aastal.
Kusjuures loodetav vabanemine kõiki tüüdanud murest ning veel ühe tõkke kõrvaldamine inimeste parimate soovide teelt pole ainus asi, mis sel puhul rõõmu teeb. Hea on ka see, et omavalitsused saavad tugeva motiivi oma prioriteetide läbikaalumiseks, inimeste ootuste paremaks tundmaõppimiseks, võib-olla ka sobivail juhtudel koopereerumiseks naabritega. Ka on selle eelnõu kiire valmimine märgiks poliitikategemise stabiliseerumisest, vähemalt mis puudutab nii tähtsaid asju nagu rahva edasikestmine. Vana hundina mäletan liigagi palju juhtumeid, kus vajalikud algatused parlamendikoosseisu ja valitsuse vahetumisel sinnapaika jäid. Ettevalmistused kardinaalseks ülesaamiseks lastehoiuvaegusest algasid rööbiti vanemahüvitise jõustumisega ja nüüd hoidsin hinge kinni, et käimalükatud protsess valimistega ei katkeks. Ei katkenud, uus koalitsioon tuli asjaga käigult kaasa ja oma poolehoidu on näidanud ka praegused opositsioonifraktsioonid. See annab kindlust rääkida Eesti pere- ja iibepoliitika järjepidevusest. Mis võiks parem olla!