Euroopa on nagu tänitav vanamutt, kes sooja kodu aknast ükskõikselt kaeb, kuidas Georgia rajutuultes edasi püüab rühkida. Uksekese paotab ta vaid selleks, et mõne konarliku sammu pärast etteheitvalt näppu vibutada.
Kui suvel üks rakett Georgia territooriumile „kukkus”, leidis kaks sõltumatut uurimisgruppi ümberlükkamatuid seoseid vene relvajõududega. Ebamugavaid Vene poole korraldatud intsidente tuleb Georgias pidevalt ette, kuid Euroopa on väljaütlemistes jäänu väga kasinaks ning passiivseks.
Vähest aktiivsusese ja selgete seisukohtade puudumist ei saa Euroopale ette heita eelmisel nädalal, kui Mihhail Saakašvili otsustas käärima hakanud meeleavalduse jõuga laiali lüüa. Etteheitvaid näpuviibutusi tuli uksest ja aknast. Euroopa justkui ei taha kuulda põhjendust, et jõu kasutamisega sooviti ära hoida riigipööret. Georgia on kahjuks olnud liiga nõrk oma positsioonide selgitamises muule ilmale.
Arvata on, et nii mõnelgi Tbilisi kesklinna meelt avaldama tulnud opositsionääril on konkreetsed juhised Moskvast. Valdavat enamikku kannustasid tänavale siiski majanduslikud raskused ja frustratsioon Saakašvili täitmata lubaduste pärast. Nägin reformide välisfassaadi — kerkivaid luksushotelle, uut lennujaama ja potjomkini projektikesi novembri alguses ise. Fassaadi taga karjub riik aga vaesuse ja ebaõigluse pärast, kuid see on kiireid reforme tegevas riigis paratamatu.
Opositsiooniliikumisi ühendavaks jõuks ei ole mitte side venelastega, vaid soov võtta Saakašvililt võim. Võimuga aga ei ole neil ühiselt midagi peale hakata. Opositsioonierakondade seas on neid, kes soovivad monarhia kehtestamist; neid, kes soovivad kohe (ja seega ka veriselt) Abhaasia ja Osseetia vabastamist; marginaalses vähemuses on need, kes soovivad lääne suunale lähenemise asemel lõimumist Venemaaga.
Saakašvili otsus kuulutada 5. jaanuaril välja erakorralised presidendi valimised lööb kindlasti kiilu opositsioonierakondade näilisse ühtsusse. Veel koostööd tegev opositsioon nimetas esmaspäeval ühiseks presidendikandidaadiks parlamendisaadiku ja suurärimehe Levan Gatšetšiladze, kelle toetust rahva seas on raske hinnata. Suure tõenäosusega võidab valimised Saakašvili, kuid enam mitte 96% toetuse, vaid umbes 60-protsendilisega. Demokraatlikule riigipeale igati sobilik tulemus.
Oluline on, et Saakašvili ei võtaks uutel valimistel saadud mandaati kui õigust opositsiooni ka edaspidi eirata. Nõustun Georgia parlamendi spiikri Nino Burdžanadze arvamusega, et tõeliselt demokraatlikuks saab riik kujuneda vaid siis, kui tekib tugev opositsioon. Opositsiooniga arvestamine tagab, et edaspidi hakkab võim vahetuma korraliste valimiste ja mitte meeleavalduste teel.
Eesti (ja kogu läänemaailm) peab olema valmis tegema koostööd igasuguse euroopalikke väärtusi hindava ja ausal teel valimised võitnud võimuga. Koostöö tähendab ka selget toetust siis, kui Venemaa korraldab uusi provokatsioone. Ilma toetuseta läheb Georgia paratamatult kirdenaabri mõjusfääri.
Peame lähtuma põhimõttest, et demokraatiat ei saa monopoliseerida ükski isik või partei. Mäletame ju lääne tingimusteta toetust Jeltsinit, ehk pommitagu parlamenti, manipuleerigu valimistega ja soosigu oligarhe palju ta tahtis, ikka oli ta lemmik ja soositud. Sellise poliitika tulemuseks oli Putin — ja putinlikku Georgiat Euroopa tõesti ei vaja.