Õllesummer on Eestis nii kaua kestnud, et lapsed, keda nende vanemad esimestele summeritele kaasa võtsid, käivad juba mitmendat aastat koolis. Ja arvavad, et üks tore kogupereüritus tähendab seda, et peo lõpuks on täiskasvanud tugeva auru all.
Õllesummer on Eestis nii kaua kestnud, et lapsed, keda nende vanemad esimestele summeritele kaasa võtsid, käivad juba mitmendat aastat koolis. Ja arvavad, et üks tore kogupereüritus tähendab seda, et peo lõpuks on täiskasvanud tugeva auru all.
Alkoholi teemal on viimasel ajal väga palju sõna võetud. Alkohol kui kaup on Eestis legaalne, seda võib müüa, osta ja tarbida, ent seda tohivad teha ainult täiskasvanud inimesed – mõistlikult ja iseenese piire adekvaatselt tajudes. Erinevalt tavalisest kaubast ongi alkoholi müügile ja tarbimisele seatud väga kindlad piirangud.
Noori treenitakse jooma
Palju on räägitud karmimate alkoholimüügi piirangute kehtestamisest. Samas on juba praegu üsna täpselt paigas, kuidas ja kellele alkoholi müüa tohib. Küsimus pole ju pelgalt seaduste ja karistuste ranguses, vaid selles, kas ja kuidas me endi kehtestatud reegleid järgime ja nende täitmist kontrollida suudame. Enne uute piirangute kehtestamist peame aru saama, miks juba kehtivaid seadusi ja piiranguid ei täideta. Pole ju mõtet teha uut karmi seadust ainult selleks, et hõigata: tehtud! ja iseennast õlale patsutada. Seni kuni inimesed ei pea seaduste täitmist loomulikuks, tuleb meil tagada range järelevalve ja rikkujaid teenitult karistada.
Meie suurim vastutus on meie uus põlvkond. Me ju võime lastele rääkida, kuidas peab käituma ja kuidas ei tohi, ent järeldused teevad nad ikkagi meie käitumisest. Uuring näitab, et noored tarbivad üha rohkem alkoholi ja jooma hakatakse üha nooremalt. Meenutagem siinkohal äsja toimunud koolide lõpuaktusi, kus ainukeseks peokäivitajaks oli alkohol (vt Oma Saar 22.06.07, Joobes alaealised tütarlapsed häirisid külaelanike öörahu; SL Õhtuleht 29.06.07, Eliitkooli õpilaste pummelung Paunkülas).
Arstide sõnul on põhikooli lõpuks alkoholiga tutvust teinud 95% noortest – õigupoolest ju lastest. Tegelikult on aga juba praegu seaduse järgi keelatud alaealistele alkoholi müümine ja alkoholi nad tarbida ei tohi. Siiski saavad noored oma pudeli kätte. Ma ei taha uskuda, et lapsevanemad ise oma järeltulijatele need joogid ostnud on, küllap need on ikka poest kätte saadud. Poemüüjad või lahked onud-tädid on eelistanud teenitavaid kroone meie laste tervisele. Olen veendunud, et alaealistele alkoholi müümisele peab kehtima nulltolerants. Korduvalt alaealistele alkoholi müümiselt tabatud poeomanikelt tuleks ära võtta alkoholimüügi litsents. See peaks nad küll mõtlema ja mõistlikult käituma panema.
Alkoholi tarvitamine noorte seas on üha trendikam. Alkoholi peetakse vältimatuks, et pidutseda ja olla cool. Juba see, kuidas supermarketites alkoholi müüakse, annab lastele vihje, et alkohol on üks tähtis asi. Pole ju normaalne, kui mänguasjade juurde jõudmiseks peavad lapsed veini ja õlle vahelt läbi sibama! Enamasti asuvad napsuletid ka karastusjookide vahetus läheduses või on lausa segamini. Kahjuks tuleb müügile üha rohkem ka sellised siidreid ja long-drinke, mida noored ei peagi alkoholiks, pigem kärtsumaks limonaadiks. Nii tekibki lastel arusaam, et alkohol on täitsa kahjutu ja tore. Võib-olla oleks vaja kauplustes alkoholi müük ümber korraldada selliselt, et kõik alkoholi sisaldavad joogid, sh õlu ja siider ongi paigutatud eraldi riiulitele, kus on kõigile selge, millega tegemist.
Kaine inimene ei tohiks olla haruldus
Nagu juba eelpool ütlesin, õpivad noored vanematelt, millised on aktsepteeritud käitumisnormid. Suurimad joomingud toimuvad ikka siis, kui inimesi on palju koos ja, kui parafraseerida klassikuid, tarbitakse alkoholi hulgakaupa ja suurtel kiirustel. Selline üritus toimub ka Tallinnas, linnas, kus hiljuti karmistati juba kehtivaid piiranguid alkoholimüügile. Piirangute kehtestamise aegu sarjati ohtralt liberaalset alkoholipoliitikat, ent samal ajal tervitatakse alkoholi laustarbimist eestlaste jaoks pühas kohas, lauluväljakul.
Õllesummeri korraldajad ning nende koduerakond korrutab lakkamatult, et Õllesummer on kultuuriüritus. Õllesummeril astub tõepoolest üles väga palju tuntud ja toredaid muusikuid, toimuvad etendused, lastele on mängud ja meelelahutused, aga miks peab sinna juurde tuhandete liitrite kaupa alkoholi tarbima? Miks kiidavad linnavõimud heaks lausjoomise kui normaalse käitumise, kultiveerides nii seda meie noorte seas? Millist kultuuri viljeleb Õllesummer siis, kui taaskord kuuleme, et politsei on tabanud õllemüüjaid alaealistele alkoholi müümiselt?
Üks tore kultuurisummer kulub Tallinnale kindlasti ära. Meil on väga palju muusikat, teatrit ja kunsti, mille nautimine keset suve vabas õhus on ainult tervitatav. 1996. aastal ennustas Riho Rõõmus, et tulevikus kasvab üritus laulupeo sarnaseks rahvapeoks. Kui Õllesummeri korraldajad järgivad Priit Hõbemägi üleskutset ja muutuvad alkoholivabaks (vt Eesti Ekspress 20.06.07, «Õllesummer alkoholivabaks!» ), võiksin isegi hr. Rõõmuse arvamusega nõustuda.
Möödunud laulupidu, kus oli ühel päeval koos rohkem inimesi kui oodatakse viie päeva jooksul Õllesummerile, sai peetud ilma igasuguse alkoholita. Üks peoline tõdes ajalehes: «Inimesed on toredad ja see on hea, et platsil ei müüda alkoholi. Tore on kainete inimestega koos olla» (vt Postimees 2.07.07). Loodan siiralt, et kaine ja lõbus inimene pole varsti enam haruldus vaid täiesti normaalne nähtus.