Lõppude lõpuks on Lätil õnnestunud Venemaaga piirileping alla kirjutada, s.t. siis 16 aastat pärast seda, kui Läti oma iseseisvuse taastas ning ka Venemaa seda tunnustas. Loomulikult soovime Lätile edu ja seda, et Venemaa sõlmitud lepingu ratifitseeriks ja see ka jõustuda saaks.
Lõppude lõpuks on Lätil õnnestunud Venemaaga piirileping alla kirjutada, s.t. siis 16 aastat pärast seda, kui Läti oma iseseisvuse taastas ning ka Venemaa seda tunnustas. Loomulikult soovime Lätile edu ja seda, et Venemaa sõlmitud lepingu ratifitseeriks ja see ka jõustuda saaks.
Loodame, et Lätiga sõlmitud piirilepingu puhul ei hakka Venemaa aega viitma ning kunstlikke põhjusi otsima, miks juba sõlmitud lepet ikka ratifitseerida ja jõustada ei saa. Nii nagu Eestiga sõlmitud piirilepete puhul seni on talitatud.
Venemaa hirm Eesti ees
Seoses Läti-Vene piirilepingu sõlmimisega on küsitud, kas ja kuidas avaldab see mõju Eesti-Vene piirilepete edasisele saatusele. Otsest mõju ma ei näe, sest Eesti on teatavasti 2005. aasta mais sõlmitud piirilepete jõustumiseks kõik teinud. Riigikogu ratifitseeris piirilepped nii, nagu need allkirjad said, ning president kuulutas ratifitseerimisotsuse ka välja.
Venemaa on järjekindlalt rääkinud, et riigikogu ratifitseerimisotsuse ees olev preambul võimaldavat justkui Eestil Venemaale territoriaalseid pretensioone esitada. See nii ei ole, sest vastasel korral poleks ju ligi kümme aastat läbiräägitud piirileppeid sellisel kujul sõlmitud. Jah, valitsus saatis piirilepete ratifitseerimiseelnõu parlamenti preambulita, sest leidis, et ka nii võib lepped heaks kiita. Samas on Eesti parlamentaarne riik, kus kõige olulisem sõna on öelda riigikogul. Riigikogu leidis, et ratifitseerimisseaduses on preambul vajalik, ja tegi otsuse, mis kinnitas sõlmitud piirilepped nii, nagu need allkirjastati. Et meie seisukohad on olnud igati loogilised ning tegevus suunatud piirilepete jõustamisele Venemaaga, siis ei ole põhjust ka kellegi kohatuks surveks Eestile.
Venemaa pelgab retoorikas justkui Eesti-poolseid võimalikke territoriaalseid pretensioone. Eestil neid pole, kuid loomulikult oleme valmis Vene esindajatega arutama, kuidas niisugustest muredest vabaneda. Samas: ehk annab Lätiga sõlmitud ja loodetavasti peatselt ka ratifitseeritud piirileping Venemaale naabritega sõlmitavate piirilepete vallas positiivse kogemuse. Ja ehk innustab see Eestiga piirilepped lõpuni vormistama, sest Eesti pole kuigi agressiivne ja hirmuäratav riik olnud kunagi.
Kõige olulisem on aga, et piir Venemaaga toimib. Maailmast võib tuua kümneid näiteid, kus piir hoolimata vastava lepingu puudumisest toimib ja naabrid saavad hästi läbi. Paraku on ajaloos ka küllalt näiteid sellest, kus piirilepingud ei seganud mõnd osapoolt neid murdmast.
Eesti on järjekindlalt viinud ellu poliitikat, mis suurendab meie ühiskonna julgeolekut ja heaolu. Ja seda ei ole me teinud naabrite arvelt. Eesti soovib heanaaberlikke suhteid kõigi lähiümbruse riikidega, sealhulgas Venemaaga, kuid sellisteks suheteks on loomulikult vaja mõlema poole tahet. Paraku on Venemaal sellist tahet Eesti suunal seni nappinud. Üks näitaja on siin ka kõrgetasemelised visiidid. Tõsiasi on, et viimase 16 aasta jooksul pole Eestis kahepoolsel visiidil käinud ükski Venemaa president, peaminister ega välisminister.
Vene valimiste tähe all
Loomulikult me soovime, et see trend murduks. Aga selle taustal on suuremaidki muresid, mis meie suhete arengule paratamatult fooni loovad. Soovime, et meie naaber oleks demokraatlik ja ettearvatav. Tahaksime, et Venemaa jagaks üht põhilist arusaama rahvusvahelistes suhetes – et ühe riigi edu ei tähenda, et see tuleb kellegi teise arvelt. Venemaa naabrite vaba valik võtta omaks euroopalikud väärtused ei ohusta seda suurriiki kuidagi.
Mõtlemapanev on aga fakt, et hiljutise sotsioloogilise uuringu kohaselt arvas peaaegu pool küsitletud venemaalastest, et Euroopa Liit kujutab endast Venemaale ohtu.
Venemaa suhteid Euroopa Liiduga ja sealhulgas ka Eestiga mõjutavad praegu lähenevad duuma- ja presidendivalimised. Venemaa-poolne ebaadekvaatne Eesti süüdistamine viimastel kuudel on ilmselgelt tingitud vajadusest juhtida tähelepanu kõrvale oma riigi sisestelt muredelt. Meenutame kas või teateid meeleavalduste mahasurumisest Moskvas, kus kinni võeti ka omaaegne male maailmameister Garri Kasparov.
Hiljuti avaldatud küsitluse kohaselt arvab 94% venemaalastest, et nad ei saa kuidagi mõjutada oma riigis toimuvat. Ja see teeb meile muret.