Jaanus Tamkivi: maareform vajab suuremat hoogu (Meie Maa)

Tänaseks on lõpuni vaid­lemata, kui palju Eesti maast peaks kuuluma riigile, kui palju omavalitsus­tele või eraisikutele, ometi on maareformi tehtud juba 15 aastat.

Reform on teoks saanud 82 protsendil kogumahust, kuid viimane lõpp läheb väga visalt. Tempo on umbes 0,1% kuus, mis tähendab, et selle asjaga võib niimoodi veel 15 aastat aega minna ja see teeb tõsist muret. Riiki see ei ra­hulda, seepärast võtame seda teemat väga tõsiselt.

Riik peab oma maareservi moodustamise põhimõtted sel­geks tegema. Keskkonnaministeerium üritab juba selle aasta kolmandas kvartalis valitsusele need esitada ja ülejäänud maa, mida riigi maareservi moodustamiseks ja riigifunktsiooni täitmiseks vaja ei ole, tuleb kas munitsipaliseerida või müüa eraisikutele.

Seni on riigi maareservi suures osas vaja läinud selleks, et looduskaitseliste piirangu­te aladele jäävate kinnistute omanikele anda võimalus maad vahetada, kui nad tahavad majandustegevust arendada. Kuidas aga teha seda nii, et poleks pahandusi?

Minu isiklik ar­vamus on, et maksi­maalselt palju peaks minema rahalisele kompenseerimisele.

Kui omanik ütleb, et ta seda maatükki enam ei taha, siis hinnatakse see ära ja makstak­se talle välja. Selle raha eest võib ta kusagile mujale uue maa osta. Minu arust oleks see õiglasem, raha makstes oleks pahandusi kindlasti vähem.

Maade vahetamine on ise­enesest väga keeruline. Kuidas leida võrdsed maatükid sarnase hinna ja väärtusega ning mis asuksid lähestikku? See on tõesti keeruline.

Maa-ametis on praegu ligi 500 maadevahetuse avaldust, mis on menetlemata ja kui aja­kirjandusest on jäänud mulje, et maadevahetusega tegelevad kinnisvarafirmad või isikud, kes kinnisvaraga äri ajavad, siis tegelikult valdav enamus taotlejatest on tavalised kodanikud. Neil on õigusta­tud ootus, sest riik on kunagi neile maadevahetust lubanud. Need lihtsad avaldused tuleb ära menetleda, see aga teeb mind tegelikult suhteliselt mu­relikuks. Selle teemaga tuleb tegeleda ja praegu ministee­rium valmistabki, tulenevatest kogemustest, mis vahepeal on saadud, ka negatiivsetest, ette uusi vabariigi valitsuse määrusi selle protsessi läbi­viimiseks. Paljusid asju täpsustatakse, vaadatakse üle ja siis mingil hetkel sel aastal tuleb maadevahetuse­ga uuesti tegelema hakata.

Teine tõsine asi on maakond­likud suured veeprojektid. Ehi­tuse hinnad on kallinenud sel­lest ajast, kui projektid esitati, 2,5 miljardit krooni ja nüüd ei jätku enam vahendeid projekti­de realiseerimiseks. Samal ajal on Eesti ratifitseerinud Euroopa Liidu direktiivid, mis ütlevad, et aastaks 2010 peavad nõuded reoveele ja aastaks 2013 joo­giveele olema täidetud. Kui ei ole, võivad kaasneda trahvid, nagu suhkruvarude puhulgi. Aga selle 2,5 miljardi krooni leidmine järgmise nelja aasta perioodiks pole sugugi kerge ülesanne.

Kolmas asi, mis muret teeb, on õlireostuse tõrje võimekus. See on küll siseministeeriumi ülesanne, kuid selge on see, et kui keskkonnaga midagi juhtub, on keskkonnaminister see, kes süüdi jääb. Loodame küll, et ei juhtu, aga kui merel peaks nafta või õliga mingi õnnetus juhtuma, peab meil vastavalt rahvusvaheliste­le kokkulepetele olema tagatud tõrjevõime, mida praegu Eestil veel pole. See nõuab igal aastal investeeringuid 200 miljonit krooni nelja aasta jooksul. See võimekus tuleb meil saavutada, muud varianti pole. Lääneme­rel on veetav naftakogus vii­mastel aastatel kasvanud kaks korda ehk 75 miljonit tonni ja prognoositakse, et aastaks 2010 on see sada miljonit tonni. Õn­netuste tõenäosus paratamatult kasvab.